-
Kahtlustan, et šokeerimine pole sel korral kunstniku taotlus. Ka ei pea ma neid teoseid ei üleliia erootilisteks, ammugi mitte räpaselt pornograafilisteks. Tõsi, Tralla intensiivse pildikeele taga on esialgu raske allteksti märgata. Sisenedes galeriisse, tundsin minagi, kuidas naiskunstniku visuaalsed metafoorid libisevad reitena ümber vuajeristiks taandatud vaataja ja sõlmivad end tugevasse haardesse, naelutades külastaja mitmekümneks minutiks paigale. Kuid lõpuks hakkas mulle näima, et kunstnik on hoopis segaduses, tema…
-
Alan Proosa näib ütlevat, õigemini kogevat, et meid ümbritsevad pidevalt lood, et me ei pääse neist välja. Ma vaatan midagi, see vaatamine pole kunagi süütu. Ei analoogfotoaparaadi Horizont, ei Alani, Anna või Funese suhtes. Aparaat toob välja mälestuste ning igatsuste kihistusi. Kirik marsipunases taevas, kuplid maa poole; lennuk, mis lähemal vaatlemisel on lind ning jääb mind unenägudesse kummitama; kellegi käed kui punctum Pariisi horisondil. Millegipärast tekib…
-
VSi staatus firmana võimaldab autoreile oma kunsti suhtes teatava lisatasandi. VSi tooteid ehk teoseid ja OÜ seisukohavõtte oma teoste ja tegevuse suhtes (neid väljendatakse OÜ, mitte autorite nimel), ei saa vaadelda lahus firma turundustegevusest. Teisisõnu sekkub autori-teose suhtesse firma, kelle nimel kõneldakse. Nii kinnitas OÜ usutluses saatele „Kunstiministeerium” (Klassikaraadio eetris 24. XI), et Anneli Porrile antud intervjuud (kunst.ee 2010, nr 3-4 lk 6–10) tuleb vaadelda kui…
-
Vaadates sinu frotaažtõmmiseid kaljujoonistest, meenub Eduard Viiralti graafiline leht „Puulõike sünd”. Kordumiste ahel, pilt pildi sees on ju sama.
Võimalik küll, kusjuures kujundite kordumist kaljusel rannal võiks võrrelda altari või ikonostaasiga.
Oled käinud kaljujooniseid otsimas ja uurimas üle kogu Euroopa ning jõudnud välja ka Aafrikasse ja Aasiasse. Kas mõned paigad tunduvad sulle millegipoolest erilisemad kui teised? Kas Karjala on eriline?
Kõige rikkalikum esiajalooliste kaljujooniste koht on Lombardia Itaalias. Seal,…
-
Eesti kunstihuviline peaks Mart Lepa kogu päris hästi tundma, sest Tartu Kunstimuuseumi korraldatud suure näituse kõrval on kunstikoguja ise usinasti oma kogu tutvustanud väljapanekute kui ka neid saatvate väljaannete kaudu. Tallinna keskraamatukogus on praegu vaadata Vello Vinna pisigraafika ning jõulukaartide näitus. Miks just selline valik?
Vello Vinna graafika kuulub kõrgesse klassi. Kunstniku pisemaid töid, eksliibriseid ja eriti uue aasta kaarte, tuntakse hoopis vähem kui tema peamisi teoseid,…
-
Valev Seina maalides on nii elurõõmu kui hedonismi; asjad ei ole siiski päriselt need, millena nad paistavad. Selgub, et akti ja silmapiiri saab kasutada lauana ning idee valmib pakitult justkui selleks, et selle saaks kiireimas korras muuseumile müüa. Selline kommentaar pole päris tõsine, pigem pooleldi irooniline nagu ka kunstniku koostatud veinialtar, mis visualiseerib mulksuvalt punase joogi naudingulist olemust. Teoreetiliselt ju on ka kunst nautimiseks mõeldud. Õhu…
-
Eespool nimetatud põhjustel on nahakunstnike tähelepanu keskmesse tõusnud üks disaini praegustest võtmetrendidest– taaskasutuse/uuskasutuse idee. Esialgu vestluses üsna muuseas poetatud fraas naha kui juba olemuselt taaskasutatava materjali kohta (kõlab küll veidi jõhkralt!) viis mõtte paljude moest läinud, moraalselt vananenud või muudel põhjustel tarbetuks tunnistatud esemeteni, mille füüsiline kasutusiga eeldanuks veel jätkuvat kontakti selle hüljanud omanikuga. Hinnaline materjal teokas töömeheeas vedelema jäetuna või prügimäele kantuna, räägib ülbelt hoolimatust…
-
Nii lihtsat teed pidi pole siiski mindud. Kõige täpsemalt on teemat tabanud ja ka sõnades väljendanud Kaire Olt tööga „Kohtumine tundmatuga ehk kolmas elu”. Just nimelt see kolmas elu on antud näituse sügavam mõte ja sisu, sest oma teise elu peaks näitusetöö eeldatavasti juba lõpetanud olema. Kaire Olt kirjutab jalatsitest ja punasest nahkjakist tehtud käekoti juurde: „Algselt looma väliskeskkonna eest kaitsvast nahast sai rõivaese ning jalavari…
-
Paar kuud tagasi Kopenhaageni kunstimessil olid vähemalt mulle kõige huvipakkuvamad ning värskemad rohkearvulised väiksemõõdulised skulpturaalsed teosed, mida kirjeldades võiks kasutada samu mõisteid kui Einarseni skulptuuri puhul. Materjaliks on portselan, mis toob automaatselt sisse teatava kitšilikkuse, morbiidsuse ja multifilmilikkuse. Einarseni portselanjänes on nimelt oma embusse haaranud räsitud väljanägemise ning kannatava ilmega oravatopise. Kitšilike klišeedega tegeles ka Kullo Lastegalerii näituse osaks integreeritud Rebecca Helen Page’i (UK) kestvusperformance „Preili…
-
Prantsuse avangardism, Ameerika raha
Ameerika päritolu XX sajandi alguse kunstimetseenide Leo, Gertrude, Michael ning Sarah Steini kogule pühendatud väljapanek oleks ilmselt toonud publikut kokku ka siis, kui näitus oleks olnud üles ehitatud pelgalt prantsuse kunsti suurkujude Monet’, Renoir’, Degas’, Cézanne’i, Picasso, Matisse’i jt hästi, aga ka vähe tuntud või siis sootuks tundmatutele töödele, sest väljapaneku tuumik on ikkagi Ameerika Ühendriikide kunstimuuseumide kogust. Pariisi visuaalse kunsti mõttes haritud…
