Muidugi mõjuvad Pedaniku maalid tehnitsistlikuna, kuid tuleb olla nõus Kädi Talvojaga, et eesti hüperrealismi algversiooniga võrreldes on praeguseks ajaks hoiakud muutunud: „Urbanistlikku maastikku ei nähta enam kui loodusele vastanduvat võõrast ja võõrandavat tehiskeskkonda, vaid kui mitmekihilist ja rikast elupaika”. Pedaniku mikrostruktuurid, emaplaadid ja ruumid on meie igapäevaelu lahutamatu osa, omamoodi käepikendus, vaatamata sellele, et inimest tema maalidel tavaliselt ei näe.
Hüperrealism on tagasi, kuid hoopis teisel moel. Ilmselt tajus seda omal ajal ka Pedanik. Kui hüperi aeg sai läbi, ei hakanud ta tegema abstraktset maali nagu näiteks Jaan Elken. Nüüd on ta pärast pikka pausi jõudnud oma aja ära oodata.
Viimane küsimus on tema maalide tehniline külg. Tehnikaks on mainitud traditsiooniline „õli, lõuend”, kuigi lähemalt vaadates pintslitöö jälgi ei näe. Reprode põhjal arvaks, et tegemist on digitaalselt lavastatud fotodega. Mingi nipp seal on, kuidas õlivärv lõuendile on saanud. Kõige lihtsam oleks küsida kunstniku enda käest, kuid seda ma ei teinud – äkki on see firmasaladus. Tänapäeval on mitmeid võimalusi, kuidas seda teha. Isegi skulptuuris saab sisestada oma vormiidee masinasse – ja see teeb oma töö ära. Igal juhul on hea tõdeda, et Urmas Pedaniku vana armastus on uuel tasemel tagasi.
