-
Näituse ülesehitust võib vaadelda iseloomulikuna ka Ojaveri varasema loomingu kontekstis. Esiteks on paariliste teema kunstniku loomingule väga omane: sageli tekivad tema teostele paarilised juhuslikult ning astuvad siis teineteisega dialoogi või lausa konflikti. Veelgi konkreetsemalt võib aga peegeldumise motiivi käsitleda samas ruumis 1993. aastal toimunud Sorosi kaasaegse kunsti keskuse aastanäituse „Aine-aineta” raames loodud kohaspetsiifilise installatsiooni „Nišš. Image” kaudu. Installatsiooniga tõlgendas ta Kunstihoone välisfassaadi niššides paiknevaid skulptuure „Töö”…
-
Kui ühiskonna hierarhiline mudel enam ei toimi, võib proovida semiootilist. Semiootikud näevad kultuuri kui veekogu: kõik, mis veekogusse lasta, tuleb varem või hiljem mingil kujul tagasi. Hanno Soans iseloomustab olukorda kaasaegses kunstis mahlaka ingliskeelse väljendiga, mille võiks ümber sõnastada nii: justkui oleks jäätis ventilaatorisse lennanud (EE 4. X). Juttu on teosest, mida osa meediast ja publikust vägisi eesti nüüdiskunsti ristiisaks upitab. Ja ka seekord, kui kirjutatakse…
-
Kuidas esitab Maripuu oma töödes neid nüüdisühiskonna vastuolusid? Teadvuse sisu pole kunagi võimalik keeles (ka kunstivahendite keeles) täpselt edasi anda, s.t et sõnad ütlevad kas vähem, kui inimene öelda tahab, või rohkem, sõltudes ka vastuvõtja seostest. Palju sõltub sellest, kuidas tahame ja soovime tema loomingut tõlgendada. Kuid kas tema töödes on ka midagi sellist, mis need tõlgendused esile kutsub? Viiest sinise neoonvalguslambi alla riiulile asetatud kolmeliitrisest…
-
Kui XIX sajandi lõpus tekkis kunstnikes trots, kuidas vältida tööde tegemist, mille kohta võib öelda lihtsa vormeli järgi „maastik päikeseloojanguga” või „Aadama ja Eeva väljaajamine Eedeni aiast”, siis pärast Teist maailmasõda sai selline trots kunstimaailmas valdavaks. Kuidas rääkida kontseptualistlikest või abstraktsionistlikest töödest, kui need on vahel nimme niimoodi loodud, et neist rääkides on raske mitte muutuda uudistereporteriks või värvilaikude ja joonte loendajaks? On tekkinud olukord, kus…
-
Nadežda Tšernobai numbriga pealkirjastatud kuuel maalil on kujutatud mehe keha aktina. Maalilaadi kohta võiks peaaegu öelda „pallaslik”, kui mõelda selle all teatud optilisi maalikvaliteete. Pallaslikku maalipedagoogikat 1930ndate seisuga võiks illustreerida Elmar Kitse Ado Vabbe õpetamisviisi kirjeldus, tagapõhjaks ilmselt reaalteaduslikud (universaalsed) väärtused: „Tema üks peamine huvitav nõudlus oli õpilastele, et nad jälgiks valguse ja varju käiku. Teda ei huvitanud, kas see oli ükspuha mis ese, kas oli…
-
Projekti esimene osa „Kõne” viis vaataja tolmusele pööningule, mida kunstniku käsi veel puudutanud polnud. Asjad lebasid, nagu nad sinna jäetud olid, vaid kellegi hääl nimetas neid või õigemini oli neid süstematiseerinud liikide kaupa. Nimetamine on aga nii loomine, tähenduse andmine kui korrastamine. Alles nimetatuna hakkab miski (kultuurilises) teadvuses eksisteerima. Teiselt poolt sõnad ka lahutavad inimesi asjadest. „Asjade eneste juurde” on filosoofia ajaloos püütud minna korduvalt, takerdutud…
-
Hopi galerii valgetel riiulitel seisab vinüülplaadist väljalõigatuna 47 kihilist mehikest. Autori väitel on need täisfiguur-autoportreed, valminud eriti pika ettevalmistusprotsessi tulemusel. Ennast igast küljest pildistanud, kujundid läbi joonistanud ja plastiliinis läbi modelleerinud ning ühe klotsi vinüülist kokku kleepinud, oleks ju võinud mehikesed lihtsalt välja freesida. Tänapäeval kasutatakse laserlõikust isegi tekstiilikunstis ja 3D-freesimine oleks võtnud aega umbes 80 korda vähem kui juveliirisaega vinüülkihistusi üksiti välja saagides ja lihvides.…
-
Kevadel ilmunud Tartu Jaani kirikut käsitlev suurteos on aastatepikkuse uurimistöö tulemus. Kas Tartu Jaani kiriku kohta võib veel välja tulla uut teavet või saab luua teistsuguse tõlgenduse? Või on see uurimisobjekt ennast ammendanud?
Kaur Alttoa: Mina nimetaksin seda Jaani kiriku uuringute esimeseks, vahekokkuvõtteks. Lõplikust sõnast on asi väga kaugel. Kui Anneli Randla tegi ettepaneku raamat kirjutada, siis oli päris palju mõtlemist. Ega ma eriti süstemaatiliselt polnud Jaani…
-
Nüüdistants valges kuubis
Raadi üks põnevamaid leide selle näituse raames on nüüdistantsu toomine galeriiseinte vahele ja selle kõrvutamine 1990ndate ja 2000ndate esimese poole kehakeskse väga füüsilise ja ekspressiivse suunaga eesti kunstis. See side tundub loomulik, sest oma performatiivsuses on mõlema kontseptuaalne raamistik üsna sarnane: oluline on kehalisus ja selle kogemuse edasiandmine.
Tunnustatud tantsija ja koreograafi Kaja Kanni ja soome etenduskunstniku Juha Valkeapää videoinstallatsioon „Maja”, motiiv duo tantsuetendusest „See…
-
Kahtlemata on ühest kultuuriministeeriumi ametnikust kõigi Eesti muuseumide haldamiseks ja nõustamiseks vähe. Seetõttu tehti mitmelt poolt ettepanekuid luua OKO asemel ministeeriumisse tagasihoidlik muuseumide osakond – on ju eri tasandite muuseumide probleemid paljuski kattuvad. Mõtet pooldas ka mõni kultuuriametnik, kuid ellu viia seda ei saanud: rahandusministeerium ei lubavat põhimõtteliselt (!) ministeeriumi struktuuri muuta. Nii peavadki OKO neli töötajat – kenad inimesed kõik – endale kitsamas vallas tegevust…
