-
Kunstihoone näitusel on väljas Vinogradovi viimase viie aasta jooksul valminud maaliseeriad. Hõlpsam viis on näidata loomingu paremikku kümnendite kaupa, ent näitusematerjali valiku tegemisel ei ole Vinogradov läinud lihtsat teed mööda. Selle asemel on Vinogradov tulnud jõuliselt välja peamiselt uue materjaliga. Võtmeseeriad moodustavad poole väljapanekust.
Väljapanekus on tervikuks liidetud abstraktne, figuraalne ja teksti abil väljendatud lähenemine. Nende ühine nimetaja on esteetika. Vinogradovile on esteetika maalikunsti absoluut, selle kaudu…
-
Kultuurilooliste kujundite keeles järgis Põllu oma kunstnikutee alguses progressinoole näidatud suunda tulevikku, soovides jõuda järele lääne uusimale kunstile, hiljem aga muutus tema jaoks määravaks „igavese tagasituleku”1 spiraali-labürinti mööda rändamine alguspunkti, lätete juurde – et mineviku kaudu mõista olevikku. Siiski ei toiminud need kaks tendentsi täiesti lahus, teineteist tingimata välistades. Visarite modernistlikus manifestis on Sirje Helme täheldanud soovi astuda suhtesse ka eesti kultuuri rahvusliku omapäraga; paralleelselt modernistlike…
-
Ligi kümme aastat tagasi, kui ma Pärnus kunsti avastasin, oli tegutsevate kunstnike ja kunstiürituste arv vähemalt poole võrra, kui mitte kordi suurem. Pärnus tegutses aktiivselt erakool Academia Non Grata, millest praegu on saanud maailma ülikoolides loenguid andev n-ö ratastel akadeemia, linnas oli oma litograafiakeskus, ohtralt kunstifestivali ja bussidega veeti kohale publikut teistest linnadest.
Samas ei ole kunst Pärnust ka praegu kuhugi kadunud, pigem on kadunud pidev loominguline…
-
Tänavakunsti kui postgrafiti legitiimsus sõltub kontekstist, seda ei saa galeriitingimustes tekitada. Galeriid ei saa käsitleda ruumina, millel on pelgalt neli seina, põrand ja lagi. See on ideoloogiliselt laetud koht, millel on kohustus funktsioneerida erinevate huvide realiseerimiskatlana: kohalolekuid tootev valge kuup on maskeerinud oma näotuse taha kaugeleulatuvaid, etteantud tähendusi.
Tänavakunst tähistab elu linnas, selle ammendamatut ja iseeneslikku sünergiat, mille tootmiseks puuduvad galeriil raamistava toime tõttu eeldused. Sellele vaatamata…
-
Kogre abstraktne maalilaad põhineb eelkõige teadvustatusest vabanemisel. Tema looming on tugevalt kantud automatismist. Selleks, et anda oma alateadvusele täielik vabadus, ei mõtle kunstnik enne maalima asumist teose pealkirja või taustaloo peale. Kogre enda arvates on tema maalide oluline kriteerium positiivne efekt. Seda ka siis, kui uus maal on saanud alguse melanhooliast, sest maalimisprotsess aitab sellest vabaneda. Tema kunstis peitub budistlik element, mis püüab edasi anda olemise…
-
Kui kirjeldatu jätab mulje keskpärasusest, siis tuleb kohe mainida, et sel aastal on siiski näha ka väga kõrgel tasemel teostatud töid, kuigi kõigi puhul tuleb tunnistada vajakajäämisi. Kõige huvitavam ja meisterlikum komplekt on kahtlemata Elo-Mai Mikelsaare „Must stsenaarium” (Tartu Kunstimaja). Kuuest jõuliste pintslitõmmetega maalitud portreest koosnevas seerias mängib iga lõuend justkui üksikkaadri rolli. Lõpetaja sooviks ongi panna vaatajad neist psühholoogilist narratiivi või filmirulli looma ehk mängida…
-
Millele tööde taas ringlusse tulek tegelikult osutab? Vaevalt et tegemist on kogujate pankrotistumisega ning seetõttu tööde (odavamalt) müümisega. Kas tegemist võib olla kunstituru teisenemisega ning nüüdiskunsti teoste hindaminekuga?
Selle nähtuse põhjuseks on olukorra teisenemine ja turu kasutamine kõigi võimaluste piires. Igal kollektsioonil on piirid ja nende piiride raames liigutakse. Inimesed tahavad midagi juurde omandada, maitse ja eelistused muutuvad, selle arvelt loobutakse millestki. Pildid lastakse liikumisse ehk…
-
Miks nüüd kohe nii poliitiliselt? Võitjatele peab au andma, sest kõige rohkem raha teenisid Tammsaare ja Koidula. Kes kuldvasikat ei kummarda, sellel silm peast välja. Oli vist nii. Müüginõks müüb pahna korra, kvaliteeti alati. Selles mõttes olid oksjoninäitusel kõik Tammsaared ja Koidulad. Ainult mõnel veab rohkem, mõnel vähem, mis ei vähenda võitja võitu, vaid vastupidi, kinnitab seda. Küll satub Edward Lõngus ise Tammsaare ja Koidulaga pahuksisse…
-
Hoovi visuaalne fookus, projekt „Ananass või artišokk?” eksperimentaalse aiana on nii jõuline, et vaataja ei pruugi salateedele uitama pööratagi. Suurejooneliselt tõusevad mööda treppe taeva poole Tallinna ja linna ümbruse mahajäetud aedade taimed-leidlapsed ruutmeetrise Big Bagi kottidesse paigutatud „aialappidel”. EKA maastikuarhitektid on Katrin Koovi eestvõttel palju ringi uidanud ja linna piiri ka varem läbi käinud, nüüd siis sekkuv ja hooliv projekt, mis on sündinud näitusele eelnenud neljal…
-
Paul Kuimeti raamatusse on essee kirjutanud Mari Laanemets. Kas see oli kunstniku valik?
I. S.: See tuli taas välja omavaheliste arutluste käigus. Kuimet on hästi põhjalik kunstnik, tema vaid ühest seeriast koosnevat raamatut tegime enam kui pool aastat. Pauli pildiline materjal oli lõpuni läbi mõeldud, nii tekkiski mõte, et töö konteksti võiks laiendada keegi teine. Kohtusime Mariga, kui ta oli Eestis käimas, teda hakkas see projekt…
