
Formaat, kus iga kunstnik valib järgmise osaleja, teeb väljapaneku mänguliseks ja spontaanseks, kuid teosed on jäänud seetõttu omavahel nõrgalt seotuks.

Kuigi näitused seavad endale teinekord (populaar)teaduslike monograafiatega sarnaseid eesmärke, mõjub see kunstinäituse formaadi iseärasustest mööda vaatamisena.

Inimene väärtustab mäletamist, aga see on meie liigi omavaheline kokkulepe. Loomad ise peavad olemasolu kindlasti tähtsamaks – nad ei hooli sellest, kas keegi neid mäletab või mitte.

Kuraatorid on leidnud nii avalikest kui ka erakogudest mitukümmend Eestis säilinud XVI–XXI sajandi ükssarviku kujutist. Seda on usutavasti rohkem, kui me seni arvasime teadvat.

Nii mõnedki vabakutselised maadlevad tänapäeval vaimse tervise probleemidega ning sotsiaalsete garantiide puudumine teeb olukorra ainult hullemaks.

Ehkki näitusel võimust võtnud pimedus õigustab end kõigi tööde puhul, peitub neis ka mingi teatav helgus.

Kui vetruval pinnasel ennast piisavalt kõrgele põrgatada, käib laskudes kehast alati läbi külm jutt.

Kunstihoone peidab endas lõputult kihistusi, erinevate aegade ja inimeste lugusid ning jääb üle vaid loota, et loomeinimesed saavad varsti majas taas kunsti teha.

Igasuguse struktuurse vägivalla all kannatavad grupid, rahvad ja inimesed on omavahel tihti seotud selle kaudu, et neil puudub õigus oma traumale näkku vaadata ning sellega tegeleda.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.