
Carolina Pihelgas näitab romaanis „Vaadates ööd“, kui igapäevane, märkamatu ja lakkamatu on naistevastane vägivald – nagu tolm.

Jutustuse „Noorsand“ üks põhiküsimusi näib olevat, kas lääneliku maailmavaate omaksvõtmisega kaasneb automaatselt elitaarsus ja pinnapealsus.

Vilja Kiisler: „Kipub olema ajakirjanduse paratamatus, et kultuuri millegipärast ei peeta seksikaks. Kultuuriinimesed ei pääse nii tihti esiküljele, kui näiteks mina tahaksin neid seal näha.“
Joonistub välja huvitav jaotus: omamaine kirjandus on justkui midagi kõrgkultuuri pärusmaale kuuluvat ja selle lugemine ilmselt raske töö, samal ajal kui välismaised tekstid on jõukohased ka n-ö lihtsale lehelugejale.
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul 15. detsembril 2022


Üks võimalik viis vabaneda masendavast reaalsusest või hingehaavadest on need korraliku puändiga maha põletada. Paraku võib leekides hävida ka loo tuum.

Viimasel ajal on palju polemiseeritud kohustusliku kirjanduse muutumise üle soovituslikuks. Mõttevahetusele lisab uue tahu Viivi Luige ja Jan Kausi vestlus.

Enam ei piisa pelgalt keeleteadmiste edasiandmisest – õpilastes tuleb kujundada keeleteadlikkust, harida neist kriitilisi ja mitmesuguseid suhtlusolukordi valdavaid keelekasutajaid.

„Internaat“ meenutab, et maailmalõpp ei pruugi olla üks suur apokalüptiline sündmus, vaid pikale veninud sõda koosneb paljudest väikestest maailmalõppudest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.