
Silvia Plathi fiktiivne päevik on õigupoolest kõigi loovate naiste päevik, kuna asise maailma rolle kandes on naistel kirjutamiseks võtta vaid aja ja jõu riismed.

Heikki Kännö „Unessaar“ püsib imeteldavalt teemas, aga mitte tegevuses. Lugejana eelistaksin, et tegevus annab edasi teemat, mitte jutustaja kommentaarid tegevust.


Kuna lõimitud aine- ja keeleõpe eeldab pööret mõtteviisis, teeb see esialgu tülinatki, aga on tõhus, sest teadmiste keelendamine nõuab õpilaselt süvenemist ja kaalutletud tegutsemist.

Ingeborg Bachmann valgustab tõde mustvalge maailma tumedates nurkades: trahterites, katusekambrites ja inimese peas.

Kas ei võiks mõelda emadusest kui tegutsemisviisist, mis sillutab teed uutele valitsemisvormidele, majandamisviisidele ja tugevale kodanikuühiskonnale?


Rosa Liksomi „Väila“ värske tõlge ärgitab heitma pilku teistelegi soome romaanidele, kus on käsitletud Lapi sõda, sõja mõju ja tagajärgi naiste vaatenurgast.

Norra kirjaniku Hanne Ørstaviki kogu ilukirjanduslik looming keerleb armastuse ümber. „Kirjutan sellest, millega ei tule toime,“ tunnistab ta.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.