
Praegused menuautorid teavad, mida lugejad ootavad, oskavad nende soove täita ning on usinad oma loomingut turundama.

Ulmekirjanikul ei tarvitse tingimata otsida seda oma ja hääd eestlaslikku motiivi, vaid võib otsustada kodustada mujal edukaks osutunud alažanreid.

Ehkki Will Eisneri graafilise romaani „Leping Jumalaga“ esmailmumisest on möödunud peaaegu pool sajandit, mõjub teos äärmiselt ajakohasena.

Jürgen Rooste „Loimurite laul“ on meeleheitest ja katastroofiaimusest sedavõrd kibe, et mõjub kui triloogia „Meeleheite laulud“ kroon.
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Annie Ernaux’ „Aastad“ on suurepärane romaan ühe naise elukaarest kiirelt muutuvas ühiskonnas. Ennekõike kõneleb see aga mälust, leppimisest oma mälestuste ja ajalikkusega ning hirmust unustamise ees.

Tove Ditlevsen maalib oma memuaarides poeetilise pildi sõnade ja meelemürkide kuristikust, mille serval ta aastakümneid laveeris.

Tia Navi maalib „Mitte-suhete“ 12 novellis nukra pildi Eesti naiste üksildasest elust.

Turvatunne on viimasel ajal küll kannatada saanud, ent Tagaranna kirjanduspäevaga antakse inimestele julgust – kirjandus ühendab ja õilistab.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.