-
Ja ikkagi. Kui palju on meil eesti keeleski kunagistelt kreeklastelt laenatud ilusaid sõnu! Kirjanduskriitilises kasutuses näiteks on üllatavalt palju mõisteid, mis algavad prefiksiga ?epi-?. Targad raamatud väidavad, et too ?epi-? tähendavat kreeka keeles ?juures, peal, järel, pärast, üle, vastu?. Minule meeldib iseäraliselt termin ?epitseuksis?, iseäranis siis, kui seda hääldada ehtsal baltisaksa kombel ?epitsöiksis?. Puhtalt kolikambri-sõna. Minule pole tänaseni täpselt meelde jäänud, mis asi see õieti on.…
-
Heas romaanis peab olema vähemalt kaks karakterit. Üks võiks olla positiivne ja teine negatiivne, üks võib olla MINA, teine peab olema KEEGI TEINE. Juhul kui KEEGI TEINE pole naistegelane ? nii ongi soovitatav ?, siis võib MINA olla see positiivne, muidu ? kui KEEGI TEINE on naissoost, olgu vastupidi.
Toomas Raudami ?romaanis? ?Nips? on kaks tähtsat tegelast. Üks on MINA, teine on Piret. MINA on kujutatud sügava…
-
Mis on aga nipsumängul ühist Raudami raamatu ja selle sisuga? Raske öelda, õigemini raske sõnastada.
Lugu on olemas
Üks nipsumäng on seotud võitja/kaotaja rolli ja strateegiliste käikudega. Teine keha ja valuga. Need mõlemad tasapinnad kajastuvad raamatu esimese poole ?Joonetõmbaja? romaanis. ?Joonetõmbaja? on romaan romaanis. Ääretult tihe, eelkõige emotsionaalselt tihe lugu. Raudam ei võta siin lugejat käekõrvale ega juhata teda läbi oma tegelaskujude mõttemaailma, nagu romaani puhul võiks oletada.…
-
Ajas ja ajaloos tänase poole liikudes püüab pilku ühe tundmatu autori poolt kirja pandud idülliline, rokokoolik karjaselaul ?Toomas ja Liiso? (1779). Tegemist on kahe karjase dialoogiga, milles Toomas alustab üsna riivatu sooviga: ?Tule pimeduse varju, / tule, armas Liisoke, / kus ju lust ja rõõm on paaris, / kus ei ilmas muret ka.? Liisoke ei taha aga tulla, kardab ema. Ent Toomas läheb üha lahkemaks: ?Minu…
-
Kõigepealt kõige põhimõttelisemast. Ei ole juhus, et päris mitmete üleloomulikke olendeid tutvustavate leksikonide sissejuhatuses, kus üritatakse määratleda üldisemalt, millega ikkagi on nende puhul tegu, võib kohata arusaama, et mütoloogiline mõtlemine opereerib mingi, C. G. Jungi terminoloogiat kasutades, kollektiivselt arhetüüpse ehk kollektiivsest alateadvusest pärinevaga. Ka Austria folkloristikaprofessori L. Petzoldti koostatud ja Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri Reet Hiiemäe kommentaaridega varustatud leksikoni sissejuhatuses võib kohata selliseid märksõnu nagu ?projektsioonid?, ?kollektiivne…
-
Give me the dust of my fathers
Stand on the face of the ancients
Slipknot (?Circle?, albumilt
?Vol. #: (The Subliminal Verses)?)
Kõige löövam, paikapanevam kirjutis surma ja elu vahekorrast, absurdist ja elutahtest ja suremisest oli XX sajandil vahest Camus? ?Sisyphose müüt?. See räägib küll tegelikult ?otsusest elada?, elamise valimisest või mittevalimisest, ent selle kaudu ka surma tähendusest. Camus, muide, valib ju ikkagi elu. Ei…
-
SINETAVAD KAUGUSED.
Valitud proosat
Kaasaegse eesti kirjanduse ühe parema lühiproosameistri esinduslik valik nopitud kuuest varasemast jutukogust. Lisaks kaks lühiromaani. Kruusvalli meditatiivse nostalgia sügavuses tumendab eksistentsiaalne äng. Toimetanud Kai Nurmik. Eesti Raamat, 2004. 421 lk.
Karl Ristikivi
KLAASSILMADEGA KRISTUS
Klassiku surmajärgse lühiproosakogumiku koostasid tema lähedased kolleegid Kangro, Mägi ja Uibopuu. Kaantevahel enne sõda Eestis ilmunud naljakad külalood, Rootsis valminud lühipalad ja memuaarijupid, milles tulevad selgelt välja Ristikivi esteetilised ja kirjanduslikud tõekspidamised.…
-
Isadepäeva puhul esiteldav kogumik, mis pühendatud mehe/isa rollile ning eriti Pilistvere maanoorte rehabiliteerimise programmile. Koostanud Piret Bristol ja Mait Raun, vahetekstid Anzori Barkalaja, Madli Ilves, Kalev Kudu, Olev Poolamets, Alo Raun, Mait Raun, Siiri Rebane, Jüri Uljas, illustreerinud Martin Nurm, kujundanud Kollane Maja. MR Piller, 2004. 176 lk.
Ilja Ehrenburg
JULIO JURENITO
Kunagi Loomingu Raamatukogus ilmunud klassikateose uusväljaanne, mis näitab meile tõelist õpetajat, isakuju. Tõlkinud Lembe Hiedel, kujundanud Andres…
-
Õigupoolest peaks alustama sootuks kaugemalt, sealtmaalt, kust tulevad lood minule, nagu rahvalaulik olla ennevanasti sõnanud. Folklorist on vahendaja, kes teadvustab parimal viisil kahte kultuuri teineteise olemasolust, on kirjutanud Soome folklorist Lauri Honko. Sõnapaar ?parimal viisil? on minu kui traditsionaalsest kogukonnast pärit uurija jaoks muutunud äärmiselt tähenduslikuks ? ühel hetkel jõudsin tõdemuseni, et uurimismaterjali ei pea kramplikult otsima, vaid see otsib ise mind üles, jõuab minuni mingeid…
-
Kui Tiia Ristolainen kaitses kevadel doktoritöö surmakultuuri muutustest ja suundumustest Eestis, kirjutas Villu Päärt, et ta ?võib end nimetada Eesti esimeseks surmauurijaks? (Postimees 16. III 2004). Tahtmata mingilgi moel vähendada Ristolaineni töö tähtsust, tuletan ajakirjanikule meelde, et iga uurija (ja isegi esmaavastaja) seisab oma eelkäijate õlgadel ? mistõttu näeb neist ka kaugemale. Pealegi kaitses Marju Torp-Kõivupuu oma töö varem. Ega ole temagi lausa esimene: kasutatud kirjanduse…
