-
Elas kord üks laps, kellele meeldis klotsidega mängida. Eriti meeldisid talle klotsid, mille peal olid kirjatähed ? igaühe peal üks. Ükskord, kui guvernant tegi lapsele järjekordset prantsuse keele etteütlust, mis seekord sisaldas ka suurmeeste nimesid, jõudis järg Jacques Prévert?ini. Ja täiesti juhuslikult reastas inimhakatis klotsid nii, et kokku tuli hoopis Pervert. Kogemata, täiesti kogemata. See laps oli kahtlemata väga andekas. See laps oli paljastanud Jacques?i saladuse.…
-
Antoloogiad, igasugused massiivsed kogutud teosed äratavad minus võõrastust. Nende tihtipeale pidulik süngus meenutab Père-Lachaise?i surnuaias raamatukogu kartoteegi sarnast kiviplaatseina, mille sahtleid asustab põrm. Antoloogiates aimub alati murelikku pingutust olla lõpuni õiglane ja ajalooliselt adekvaatne. Nad on vajalikud ja väärtuslikud teatmeteostena, aga naudingut pakuvad harva.
Seda võluvamad on pisut isepäisemad, asjatundlikult, ent mänguliselt koostatud kogumikud, mis just tänu subjektiivsusele omavad erilist isikupära, kus liidetavate summa sõltub sageli järjekorrast…
-
André Maurois on öelnud, et Prousti looming sünnib sellest, kui tahtmatu mälestus manab esile mineviku. Oma koduses raamatukogus Prousti suurteost ?Kadunud aega otsimas? lehitsedes kerkib minu mälus esile päev, mil ma seda seitsmest romaanist koosnevat ja koos põhjalike kommentaaridega ligi 3000 lehekülge hõlmavat kingitust Pariisist Eestisse tassisin. Sel hetkel oli raamatu kaal olulisem kui sisu ja see oopus kaalus palju. Aga just seda autorit, seda romaani…
-
Kuigi on kurdetud, et möödunud aastal ilmus eesti autoritelt vähe tähelepanuväärseid teoseid (põhjendatakse romaanivõistlusega, et kõik asjad seal), võib siiski leida mitmeid lugemisväärseid algupärandeid. Aasta lõpus jõudis lettidele kollaste kaantega jutukogu ?Sekeldaja päevad?. Autoriks mitmekülgne Tartu intellektuaal Berk Vaher.
Jutte lugedes ilmnes, et Vaher pole üksnes autor, vaid mitmetes lugudes ka peategelane. Kirjaniku alter ego on üsnagi tajutav. Ühest küljest on see nauditav, teisalt aga pisut häiriv.…
-
Jaan Oksal, nii kurb kui see ka pole, kulus eesti kirjandusklassikuks saamiseks sada aastat. See pole pikk aeg mitte ainult inimelu, vaid ka kaanoni seisukohalt ? eesti kirjanduse eluea seisukohalt on see aga lihtsalt üle mõistuse pikk aeg. Nüüd igatahes on Oks kanoniseeritud ja (lühikese aja jooksul juba teise Ilmamaa poolt välja antud raamatuga) võimalik ?pühaku? elulooga tutvust teha.
Kui eelmisse raamatusse ?Otsija metsas? oli koondatud Oksa…
-
Hoiatus: kogu alljärgnev arvustus võib olla ülekohtune. Sest tehniliselt võttes taanduvad kõik ?Vabakäiguvangi? metatasandi probleemid ühele sõnale, isegi liitsõna ühele osale. Selleks sõnaks on ?romaan? ning see kuulub liitsõnasse ?dokumentaalromaan?. Kas oleks teost võimalik ette kujutada ilma selle sõnata? Teoreetiliselt küll. Praktiliselt paraku mitte. Tegu on ometi raamatu alapealkirjaga.
Ent just romaan ei ole ?Vabakäiguvang? kohe mitte. Ütleb ju Kruus isegi: ?Minu ülesandeks on jäänud reastada dokumente,…
-
Eks igas valdkonnas ole nii, et on paremaid ja halvemaid asju. Kirjandus pole erand. Raskusi tekitabki see, et peab jääma adekvaatseks teose hilisemal analüüsimisel. Tagasihoidlikumalt öeldes, mõne mitte meeltmööda raamatu puhul ei saa siiski laskuda allapoole kriitika taset ning arutult sõimata, kuigi võib tekkida säärane tung.
Niisiis, pädevalt arutleda ja rääkida asjast nii, nagu on, on vastumeelsuse korral keerukas kunsttükk.
Tammeveski teos võiks ?anri poolest olla n-ö meestekas.…
-
Kross tõusis parnassile 1950ndate lõpul luuletajana. Tema nimi seostus Eestis tollal meeli köitnud vabavärsi-heitlusega: vabavärss on vaba värss, ja Krossist sai vabaduse lipukandja. Kusjuures kõnesolev vabadus oli vastavalt tollasele globaalsele trendile marksistlik ? kui tunnetatud paratamatus. Krossi vabaduse-sõnum kulmineerus luulekogus ?Kivist viiulid? (1964), mis, kuigi praegu kolikambris, kuulub eestikeelsuse kaalukamate tekstide hulka. Raamat oli/on euroopalikus mõttes vasakpoolne, kohalikus kontekstis aga n-ö positiivselt parteiline, sest poetiseeris NLKP…
-
Meie siiski, olles võtnud tutvuda tolle eellooga, tohime ühtaegu imestada: mispärast on piirdutud ainult ebavõrdsuse taunimisega? Saame lugeda protestivaimust kantud küsimusi ja ebamäärast laadi mõistaandmisi, kuid pole autorit, kes selgitaks ebavõrdsuse ilmumise põhjusi. Froissart kuulutab oma XIV sajandi pimedikust, et olukord ei lähe Inglismaal paremaks, kuni kõik pole muudetud ühiseks, kuid tal pole mõtteski peatuda eraomanduse ilmumislool. Ju siis seda küsimust peeti liiga keeruliseks.
Kuid midagi…
-
Isand Haug ja emand Viires väljasõidul.
Toomas Haug, Troojamäe tõotus. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2004. 456 lk.
Paks raamat! Aga mitte paberiraiskaja, mille igale leheküljele on trükitud üks luulerida, vaid ausalt täidetud. Toomas Haug kuulub kirjutajate keskmise põlvkonna seas (noorematest rääkimata) nende väheste hulka, kes on suutnud vastu seista ?aja käsule? muudkui toota tekste, mis on mõeldud leheveergudel ühekordseks tarbimiseks. Mitte et nende seas poleks suurvaime,…
