-
Luule: Kristiina Ehini “Kaitseala”, Hando Runneli “Sinamu”, Mats Traadi “Orjavits õitseb”, Doris Kareva “Aja kuju”, Jürgen Rooste “Ilusaks inimeseks”.
Tõlked eesti keelde: Anu Saluäär – Vilhelm Mobergi “Sisserändajad” rootsi keelest, Käbi Laretei “Otsekui tõlkes” rootsi keelest, Hans Christian Anderseni “Peer Õnneseen” taani keelest; Krista Kaer – John Banville’i “Puutumatu” inglise keelest; Kristiina Ross – Denis Diderot’ “Fatalist Jacques” prantsuse keelest; Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv – Kauksi…
-
Vaino Vahing, Vaimuhaiguse müüt (“Eesti mõttelugu”, nr 63). Koostaja Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 2005. 424 lk.
“Vaimuhaiguse müüt” on kolmas raamat Vaino Vahingu “kogutud/valitud teoste” reas; tema proosa ja näidendid on juba koondkogudena ilmunud, nüüd siis ka valitud paremik tema esseedest, artiklitest ja arvustustest. Neile kolmele köitele lisanduvad loodetavasti varsti Vahingu päevikud (millesse sulandub ilmselt ka juba avaldatud “Noor Unt”) ning eraldi raamatutesse jäävad veel vaid kahasse kirjutatud…
-
Vaino Vahing on vaba intellektuaal, kellest kipub vägisi kõnelema jungiaanlikes terminites. Ta näib olevat klassikaline juhtum seadusest, et nomen est omen, nimi on ettetähendus. Teame ju hästi, kui keeleline on tegelikult psühhoanalüüs, nagu mitteteadvuse töö ise on nii Freudi, Jungi kui Lacani jaoks keeleliselt määratud, üldse keele kui erinevuste looja tekitatud. Olenditel, kellel puudub teadvus ja reflektiivne keel, puudub ka mitteteadvus.
Mis on “vaino” ja “vahing”…
-
Foto:piia ruberv
Merca, HELE HÄÄRBER. Vilep & Vallik, 2005. 120 lk.
Tartu luuletaja Merca ei kuulu nende poeetide kilda, kes peavad eestikeelseid riime ammendatuks. Luulekogu “Hele häärber” on vabavärsist pea vaba ning rütme ja kõlamängu armastav lugeja avastab siit oma rõõmuks riime, mida ei häbeneks ka Heiti Talvik. Talvikule viitamine on asjakohane juba seetõttu, et Talvik on (kui mitte arvestada poeemi, mis on kingitud J. Ehlvestile ja T.…
-
Tallinna Teataja toimetuses 1911. eesti kirjandusmuuseumi arhiiv
Mait Metsanurk, MÄLESTUSED. Ilmamaa, 2005.
Mait Metsanurk, KREEPS. Eesti Raamat, 2005.
Mälestused on ilmselt üks loetumaid kirjandusliike. Elulugude uurimine ja kaardistamine on kõige laiaulatuslikum eesti rahva elulugude näol, mille Eesti Kirjandusmuuseum on mitmes köites välja andnud. Nende koostamisega seoses selgus huvitav fakt, et paljud saatsid oma eluloo mitu korda ning kirjeldasid iga kord oma elu pisut erinevast aspektist. Üks elu, mitu…
-
Nüüd, kus on hukkunud kõik linnud, ei saa ma enam tollest ühest linnust samamoodi rääkida. Kuigi temagi hukkus, nagu hukkusid kõik need linnud, keda näen iga päev, nüüd juba nädal järjest teleekraanil päid nõkutamas, ennast nokaga puhastada püüdmas. Lind säilitab viimseni selle oleku, millega ta on harjunud – surm on talle võõras, ta ei saa sellest aru ega oska karta.
Me üritame lindu päästa. Peseme teda…
-
Hillar Palamets, SÕIDAB, HIRNUB RAUDNE TÄKK
Oleme tunnistajaks kolme mõnusa juturaamatu sünnile, kokku annavad need välja päris vahva kompoti. Kogemused näitavad, et niisugused raamatud jäävad tavaliselt ajakirjanduses tähelepanuta, sest neis on vähe “magnetit”. Tähelepanuta jääda need aga ei tohiks.
Kõigepealt võtsin käsile Mati Sooniku “Jõumees Matsi uued juhtumised”. Selles teoses on juttu Hiiumaa jõumehest Tõnisandruse Matsist, kes käis petulinnuga metsas, õpetas mõisahärra koera rääkima, sõimas härra parimat lüpsilehma…
-
Need 70 aastat on olnud väga kirju aeg ning seetõttu on iga raamat natuke oma aja nägu. Pealkirjas esitatud küsimusele võib vastata kõhklematult: kui olümpiaraamatuid kirjutasid sellised ühevõrra nii sporti tundvad ja armastavad kui hea kirjandusliku stiiliga autorid nagu Aleksander Antson (Berliin 1936), Valter Heuer (Tokyo 1964) ja Paavo Kivine (Los Angeles 1984, suurelt osalt ka München 1972 ja Montreal 1976), olid need kindlasti kultuurinähtused.
Sõjaroimar või…
-
Kes vajab kirjanikku? Või nagu Jürgen Rooste küsib oma värskeima luuleraamatu-plaadi alguses: kellele on vaja luulet? Ajaloost võib ju vastata, et vahel on kirjanik rahvusliku eneseteadvuse säilitaja ja meeldetuletaja ning poliitiliselt rasketel hetkedel koondub rahvas tema ümber. Ent kui kirjanik pole just rahvusliku paatose kandja, mis on siis tema väärtus? Mis on ta väärtus, kui ta pole ka sotsiaalne sõnumikandja, ajakajastaja, rahva valu ja vimma väljaütleja?…
-
Me elame maailmalõpus, siin puudub kohvik, kus me kohtuks kunagi kõik. Meid võõrandati, pandi nuumikaeda, me põgenesime, kõrbe. Ning kosmoses ei valitse sügis, on praegugi igavene 1974. aasta. Planeedil nimeks Texlahoma, kauboikaabud, pisut kohtlaselt naeratavad koduperenaised. Ja vaikus, on ennetav.
Kanada kirjamehe Douglas Couplandi “X-generatsioon: lood kiirenduskultuurist” ilmus 1991. aastal. Postmodernismi tähtteoseid, mis sobib maailmalõppu. Siin on olnud juba pöördumatu hetk, kus kõik katki läks. Kõrb on…
