-
Nüüd, kus on hukkunud kõik linnud, ei saa ma enam tollest ühest linnust samamoodi rääkida. Kuigi temagi hukkus, nagu hukkusid kõik need linnud, keda näen iga päev, nüüd juba nädal järjest teleekraanil päid nõkutamas, ennast nokaga puhastada püüdmas. Lind säilitab viimseni selle oleku, millega ta on harjunud – surm on talle võõras, ta ei saa sellest aru ega oska karta.
Me üritame lindu päästa. Peseme teda…
-
Hillar Palamets, SÕIDAB, HIRNUB RAUDNE TÄKK
Oleme tunnistajaks kolme mõnusa juturaamatu sünnile, kokku annavad need välja päris vahva kompoti. Kogemused näitavad, et niisugused raamatud jäävad tavaliselt ajakirjanduses tähelepanuta, sest neis on vähe “magnetit”. Tähelepanuta jääda need aga ei tohiks.
Kõigepealt võtsin käsile Mati Sooniku “Jõumees Matsi uued juhtumised”. Selles teoses on juttu Hiiumaa jõumehest Tõnisandruse Matsist, kes käis petulinnuga metsas, õpetas mõisahärra koera rääkima, sõimas härra parimat lüpsilehma…
-
Need 70 aastat on olnud väga kirju aeg ning seetõttu on iga raamat natuke oma aja nägu. Pealkirjas esitatud küsimusele võib vastata kõhklematult: kui olümpiaraamatuid kirjutasid sellised ühevõrra nii sporti tundvad ja armastavad kui hea kirjandusliku stiiliga autorid nagu Aleksander Antson (Berliin 1936), Valter Heuer (Tokyo 1964) ja Paavo Kivine (Los Angeles 1984, suurelt osalt ka München 1972 ja Montreal 1976), olid need kindlasti kultuurinähtused.
Sõjaroimar või…
-
Terje Lepp/Eesti Päevaleht
Heljo Mänd, kas luulekogu “Emamaa ja isajõgi” kokkupanekul oli kavas jutustada kindel lugu, hoida kinni mõnest mentaliteedist?
Oma seitsmekümne viiendaks sünnipäevaks panin kokku raamatu “Tingel-tangel” ja seal olid sellised lustakamad lood, natuke humoresksed. Üldiselt oli see pisut kirju, ta ei olnud ühe tooni kogu. Nüüd, selleks juubeliks aga kogusin ma kokku niisuguse ühe hinge tekstid, kusjuures üks kolmandik neist on varem avaldamata. “Emamaa ja isajõgi”…
-
Kes vajab kirjanikku? Või nagu Jürgen Rooste küsib oma värskeima luuleraamatu-plaadi alguses: kellele on vaja luulet? Ajaloost võib ju vastata, et vahel on kirjanik rahvusliku eneseteadvuse säilitaja ja meeldetuletaja ning poliitiliselt rasketel hetkedel koondub rahvas tema ümber. Ent kui kirjanik pole just rahvusliku paatose kandja, mis on siis tema väärtus? Mis on ta väärtus, kui ta pole ka sotsiaalne sõnumikandja, ajakajastaja, rahva valu ja vimma väljaütleja?…
-
Me elame maailmalõpus, siin puudub kohvik, kus me kohtuks kunagi kõik. Meid võõrandati, pandi nuumikaeda, me põgenesime, kõrbe. Ning kosmoses ei valitse sügis, on praegugi igavene 1974. aasta. Planeedil nimeks Texlahoma, kauboikaabud, pisut kohtlaselt naeratavad koduperenaised. Ja vaikus, on ennetav.
Kanada kirjamehe Douglas Couplandi “X-generatsioon: lood kiirenduskultuurist” ilmus 1991. aastal. Postmodernismi tähtteoseid, mis sobib maailmalõppu. Siin on olnud juba pöördumatu hetk, kus kõik katki läks. Kõrb on…
-
Härra Telleri miin (tellermine) on lihtsalt taldrikukujuline. netifoto
Olen viimasel ajal lugenud palju võõrkeeltest tõlgitud raamatuid. Enamasti valin raamatupoe riiuleilt kirjandust, kus soovitavalt juttu pöördelistest ajaloosündmustest või sõjategevusest. Eriti on mulle huvi pakkunud viimastel aastatel ilmunud Esimest ja Teist maailmasõda ning sõjaajalugu käsitlevad mitmed nn fundamentaalteosed. Paraku satun ikka ja jälle tõlgetele, mille autor küll nagu valdaks võõrkeelt, kuid jääb hullusti jänni meie kalli emakeelega ega tunne…
-
Eestis on praegu ärapanemisühiskond. Austagem seda juurduvat traditsiooni! Ilmunud raamatumüügitabelid võimaldavad oma vaimse või psühhofüüsilise eluga kimpus inimestel taas ühele asjale pika puuga ära panna. Nii mõnus on ju rämetseda millegi arvel, ükskõik, mis see siis ei ole: tumedanahalised eurooplased, homoabielulased, eesti kirjanikud, vanaldased torisevad elukauged intellektuaalid jne.
Kapitalism on kapitalism, suures jaos turumajanduslikult toimivast maailmast juhivad edetabeleid nagu meilgi Dan Brown, Coelho ja Rowling. Pole parata…
-
Michel Foucault, Teadmiste arheoloogia. Prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask. TÜ kirjastus, 2005. 182 lk.
“Teadmise arheoloogia” on Foucault ainus läbinisti teoreetiline raamat, kus on keskendutud ajaloo metodoloogilistele ja metametodoloogilistele probleemidele. 1969. aastal ilmunud teos järgneb “Hullusele ja arutusele” (1961), “Haigla sünnile” (1963) ja “Sõnadele ja asjadele” (1966). Kui raamatu sisu ühe lausega kokku võtta, siis võiks ütelda, et teos on pühendatud Foucault’ katsele näidata, et tema kolm…
-
Raamatu piirid pole kunagi selged ega rangelt defineeritavad: teispool pealkirja, esimesi ridu ja lõpp-punkti on ta hõlmatud viidete süsteemi, mis osutavad teistele raamatutele, teistele tekstidele, teistele fraasidele.
Tahaks kõnelda sellisest praktikast nagu lugemine. Sellise soovini on juhtinud lisaks Foucault’ eesti keeles äsjailmunud töödele (“Diskursuse kord“ ja “Teadmiste arheoloogia”) veel ka Michel de Certeau “Igapäevased praktikad” ning detsembri alguses toimunud kirjandusfoorum “Paabeli raamatukogu”, kus “lugemine” tähistas üht mõttelist…
