-
Vihm, puts ja udu on aga endiselt jõus. Mõned mandrimehed teevad teksti ja toksti, et ometi ollagi seessamas nõus või vähemalt jõus. Trööts, unk ja saapamääre. Sigaliga vikatiga kedakuda mudumäda. Mõmmikud, kes arvavad ennast/endid räpiks-hiphopiks, võiksid pool suunda tasa võtta ja vaadata elementaarselt, kuhu ma neid topiks.
Kontekstis “kirjandus ja raha” ei sobi nad kummalegi kaalukeelele limpsijaks. Kirjandust kui sellist on siin raamatus õnnelikult vähe ja raha…
-
Kirjutamine, mille üheks ontoloogiliseks seisundiks/väljundiks võib olla ka nn (ilu)kirjandus, pakub klassikalisemalt käsitades kolme ilmselget asja: eneserahuldust, kuulsust ja raha. Neist esimene, kirjutaja eneserahuldus, on liialt marginaalne, et seda puudutada seoses rahaga. Eneserahulduse seos rahaga on liialt efemeerne, et seda ilma asja- ning ajakohaste ekspertuuringuteta esseistikaks teha. Kuidagimoodi seostub see rumalamate eestlaste jaoks onaneerimisega. Kuigi omasooiharus (mees mehega, naine naisega) on tänases Eestis juba arvestatav institutsioon,…
-
Eeva Park
KAHEKSATEISTREALINE LUULETUS
Kui mina selle luuletuse eest honorari saan
siis ma ostan endale kaks paari valgeid sokke.
Kui mina selle luuletuse eest
honorari saan
siis ma ostan koju vorsti ja juustu
ja hunnitu hunniku komme.
Kui mina selle luuletuse eest honorari saan
siis ma lähen Stockmanni ja võtan natuke
kõike seda
mida ma pole kunagi maitsend
ja ostan endale kuldse Volkswagen põrnika
ja kihutan sellega läbi kogu Euroopa
otse Vahemere äärde.
Kui mina selle luuletuse eest honorari saan
siis ma…
-
Kui äriettevõte avaldab novelle selleks, et kasumit teenida, kirjutatakse sellest lehes, vt käesolevat Sirpi. Kui kirjastus avaldab novelle, et kasumit teenida, kirjutatakse siis, kui Varraku käsi on mängus; kui autor ise avaldab novelle, et kunsti teha, ei huvita see mitte kedagi.
Oleme olukorras, kus kunstitegemine on ebapopulaarsem kui rahategemine ja väikese raha tegemine on vähem menukas kui suure nutsu kokkukühveldamine, isegi siis, kui seda raha tehakse kunstiga.…
-
Missioonitunne, aade, kultuuriline vastuhakk ideoloogiale või raha survele, eneseteostus, jäljejätmine nii-öelda igavikku, oma rahva teenimine ja nõnda edasi. Kõlavaid sõnu on kirjanduse nagu ka muude kunstide jaoks välja mõeldud üksjagu. Ega neist ükski ju vale ole, kui need pole just kutsutud varjama midagi muud.
Peale kõige on kirjutamine, kirjanduslike oopuste tootmine aga ka töö, mis mõnelegi on üsna igapäevane harjumus. Ma ei ütleks, et see töö on…
-
Kas tõlkijate ja toimetajate töö on kirjastustes õiglaselt tasustatud ning millest need summad sõltuvad? Turuseisust? Viimastel aegadel on aina rohkem kuulda nurinat, et toimetaja ja tõlkija teevad kirjastustele peaaegu orjatööd. . . .
René Tendermann (Pegasus): Kui kirjastaja kaastöötaja (tõlkija-toimetaja) ütleb, et ta teeb orjatööd, kas see teeb siis minust orjapidaja? Hmm.
Ma arvan, et Pegasuses on tõlkijate ja toimetajate töö õiglaselt tasutud. Selle all pean ma silmas seda, et sõlmitud…
-
Foto: Piia Ruber
Mina pole küll õige mees nendele küsimustele vastama, sest mu suhtumine rahasse on risti vastupidine tänapäeva ilmarahva seas valitsevale hoiakule. Mu ainelised vajadused on pisikesed, suisa askeetlikud. Ninaesine ja peavari on olemas. Sellest piisab. Teistele paistab, et ma ei söö, ei maga, ei osta rõivaid (mis kulumata püsivad seljas aastakümneid) ning lõviosa mu teenistusest hajub kirjatähtedega kaetud paberi kokkuostmiseks (raamatud, ajalehed, ajakirjad), natuke jääb…
-
Dmitri Kuzmin, te olete väga tihedalt seotud kirjandusega, esinete kui luuletaja, tõlkija, kirjastaja, kogumike ja almanahhide koostaja ja toimetaja, mitmete projektide korraldaja. Milline kirjanduslik roll läheb teile kõige rohkem korda?
Küsimusepüstitus eeldab subjektiivset vastust. Kui nii, siis kõige huvitavam, köitvam on luule – seda nii ise kirjutades kui tõlkides. Mulle tunduvad mittetäieliku, ühekülgsena mõlemad luulelise loomingu klassikalised interpretatsioonid. ühelt poolt keelest võimu saamine ja keelematerjali voolimine, teiselt…
-
“Millest kõnelda ei saa, sellest vaikimine tuleb aegapidi lõpetada,” kirjutab Christa Wolf oma romaani “Lapsepõlvelõimed”¹ kaheksandas ehk Ingeborg Bachmanni traagilisele surmale pühendatud peatükis.
Lause on tegelikult Ludwig Wittgensteini² tsitaadi “Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida” huvitav ümbersõnastus. Christa Wolfi versioon on küll tautoloogiline, kuid näib üsna tabavalt iseloomustavat nii Ingeborg Bachmanni kui ka mõne teise autori, näiteks Wolfi enda, kirjutamisajendit.
Kirjanikul on vajadus kõnelda asjust, millest õigupoolest…
-
Kuigi vene kultuuriringkondades põhjendatakse Raduga sulgemist väitega, et integratsioon justkui enam ei müü, näitab see tegelikult, et ka tuntud bränd vajab pidevat arengut, ning ilmestab eestivene kirjanduprotsessi üldiselt.
Raduga oli edukas kuni Eesti iseseisvumise taastamiseni, mille järel läks ajakirja väljaandmine üha keerukamaks. Ikka ja jälle tuli otsustada, mida avaldada, kes on lugeja ja kirjastaja. Polügraafiliste ja rahaliste võimalustega polnud küll suuri probleeme, toimetuse poliitikaga ehk sisulise tööga…
