-
Juri Lotman, Vestlusi vene kultuuriloost. I ja II. Tõlkinud Kajar Pruul. Tänapäev, 2003 ja 2006.
Juri Lotmani “Vestlusi vene kultuuriloost” pakub lugejale haruldase võimaluse näha Vene ajalugu aadli argielu peeglis ja samas heita valgust väikestele, kildudena tunduvatele detailidele suurte ajaloosündmuste ja ajastu käitumismallide kaudu. Ehk nagu ütleb autor oma raamatu lõpetuseks: “Ajalugu, nii nagu see peegeldub ühes inimeses, tema elus, argipäevas, žestis, on isomorfne inimkonna ajalooga. Nad…
-
Läinud aasta teisel poolel ilmus Eesti Ekspressis võrdlemisi tuline diskussioon iroonia teemal. Osa võtsid Andres Maimik (10. VIII), Kärt Hellerma (9. XI), Kalev Kesküla (23. VIII) ja Jan Kaus (23. XI). Võitjaks jäid kaks viimast. Nemad oskasid ennast paremini väljendada ning teiste tehtud vasturääkivusi ja vigu mõtlemisloogikas parandada. Tõsi see ju on, et mingit puhast irooniat pole olemas (Kaus) või et iroonia võib vabalt olla armastuse…
-
Grupiteraapias käib asi niimoodi, et pead seisma ausaimalt alasti ruumitäie võõraste ees ja oma haigusest rääkima. Kõva selge häälega. Rääkima nii sügavalt, puhtalt, et sul endal pärast kergem oleks, panema nad mõistma igat oma konarust ja agooniat. Teraapias käiakse end ravimas, tegelikult on ju jutustajal täiesti ükskõik, et kes siis täpsemalt need kuulajad on. Solgi tahaks lihtsalt ära valada.
Hea raamat peab minu jaoks sarnane välja…
-
Millalgi oktoobris ja november 2005
. . . .erinevalt kirjanikest, on mõned raamatud lugemiseks liiga õrnad. Isegi kui kõva kaanega, nagu see siin. Su esimene mõte on, et kriitika tuleb kohe vahetada vähemalt arvustuse vastu. Ja seegi oleks kuidagi vale. Tegelikult on kõik juba otsustatud, ja sul pole midagi teha. Oled juba jooksev ja ärev, märg ja sügav, valus ka. . . . .sa ei saa ratsionaalselt aru õrnuse väärtusest, aga sa tead,…
-
“Kui papa suri, olin nagu halvatud ja ei suutnud mängida. Ütlesin üksteise järel kontserdikohustused üles. Olukord oli ootamatu ja muutis mu täiesti abituks. Mida ma pidin tegema?
“Kirjuta,” ütles Ingmar. Me olime siis juba lahus.
“Millest ma kirjutan?”
“Kirjuta, mida sa tunned. Nii nagu see on?”
Sellest hetkest algas klaverikunstnik Käbi Laretei kirjanikuks saamise teekond. Usun, et kirjutamine on inimesele üks keskne olemise viis. Iga inimene mäletab kindlasti oma elus…
-
Käbi Laretei, Otsekui tõlkes. Tõlkinud Anu Saluäär. Tänapäev, 2005. 375 lk.
Maria von Rosen, Ingmar Bergman, Kolm päevikut. Tõlkinud Ülev Aaloe ja Maarja Laur. Tänapäev, 2005. 230 lk.
Jacques-Pierre Amette, Brechti armuke. Tõlkinud Pille Kruus. Kunst, 2005. 223 lk.
Enne kui teatriaasta veel alatagi sai, jõudis raamatulettidele kimp teoseid, mis igaüks äärtpidi seotud teatriga, õigemini loojate elu, igaüks omal moel, puudutavate kirjandusteostega. Ja kui eesti teatri aasta keskendub eesti…
-
Märts sulakaval tapjakuu
surm purikate tsoonis
ehh – ajud pritsivad just nagu
ejakulatsioonis
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
Teel jäine mõrvarkoorik
Seal kaela kahekorra keerab
Vanamutt ja noorik
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
Ja autoteed on nilbed
Teeb volvo bee-em-veele tagant
Väga-väga ilgelt
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
See jäide raisk on sõnnik
Sa mõtled jooksuajast
kuid lähed kepikõnnil
. . . .punkt
-
Olen viimati mõlgutanud täiusliku kontrasti ehk nüüdse aja ning kuuekümnendate keskpaiga õhkkonna täieliku vastanduse üle. Ma ei ole just igapäevane kirjandusloolane, mistõttu on kirjanduslugu mulle tükati väga huvitav, kui end üleliia selle narratiiviga ei uimasta või koguni ei mürgita. Äsja valmis mul ootelehele Keelde ja Kirjandusse kahepoognaline artikkel “Viivi Luik linnulennul”, mis tõukus pikemast ülevaatest Ameerika “Dictionary of Literary Biography’le”. See kandis mind taas ad fontes…
-
Vetsu uks tõmmati mürtsuga kinni ja mõistagi jäin mina väljapoole. Nagu alati. “Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale,” ühmati.
See oli isa vana komme – võtta patakas ajalehti, seal leidus “Rahva Hääli”, “Noorte Hääli”, “Sirpe ja Vasaraid”, tingimata “Pärnu Kommuniste” ja küllap ka paar “Edasit”, lisaks lahutamatu “Priima” pakk ning teadmata ajaks oma “kabinetti” poti peale suunduda.
Isa pidas ennast kuningaks. Harry Julm, Harry Karm, Harry Ähvardav.
“Kui…
-
Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).
Lemi viimastest mõtteavaldustest kõlab sügav pessimism…
