-
Kuidas hakkab too kirjanduse kajastamine järjepidevalt välja nägema, milline on selle saateosa iseloom?
Väga lihtne. Vestlen hea raamatu teemal targa inimesega. Umbes viis minutit. Ekraanil on see tugev aeg.
Kas eesti kirjandus täna kannab selle välja? Kas meil on olemas see kirjandus, mis kütkestaks piisavalt paljusid vaatajaid/lugejaid? Iga netikommentaaride jälgija näeb, et üldiselt saadab lihteestlane kirjanduse kurele.
Kurge ma ei tunne, lihteestlast küll. Raamatute ja jamaraamatute külluses on endalgi…
-
Soome punased ja valged. netifoto
1917. aasta 4. detsembril oli tollal veel noorukesel Urho Kaleva Kekkosel au oma päevikusse kirjutada: “Hurraa!! Soome on iseseisev! See on ju lausa grandioosne.”
Kekkonen kirjutas need read Põhja-Soomes Kajaanis, kus tasakaalukas talupojasugu tegi ürgsoomelikku arktilisse hüsteeriasse sattumata oma igapäevatööd, umbusaldas kõike võõrast ja allus kirikuõpetajatele ja nimismeestele. Kekkonen oli pärit jäisest riigist, soome rahva tugevate tammede hulgast. Selle raamatu sisu kõneleb aga…
-
Jan Kausi “Tema” on sel aastal enim
metateksti inspireerinud raamat.
Lähiajal ilmub sellest teine trükk
(esimene on läbi).
Väga sarnaselt algavad kaks enam-vähem üheealise kirjaniku teost: 1971. aastal sündinud eestlase Jan Kausi “Tema” (Tuum, 2006) ja aasta varem sündinud sakslase Moritz von Uslari esikromaan “Waldstein ehk Walter Giesekingi surm 6. juunil 2005”. (“Waldstein oder Der Tod des Walter Gieseking am 6. Juni 2005”, Kiepenheuer & Witsch, 2005).
Kummagi…
-
Jan Kaus, Tema. Tuum, 2006.
John Fowles, Maag. Varrak, 2005.
Kas tõesti käivad tuttavad Jan Kausist mõnekümne aasta pärast kaarega mööda, sest Kaus on ju see vanamees, kes hakkab jälle palumata John Fowlesi “Maagist” jutustama? Ei usu. Pole võimalik, et nii hea romaani nagu “Tema” autor jääb elu lõpuni eeskujuna silmas pidama midagi nii kunstiliselt ebatäiuslikku ja inimlikult ebaküpset kui “Maag”.
Kui Fowles hakkas “Maagi” kirjutama, siis puudus tal…
-
Kirjanik on avaliku elu tegelane, tekstide looja ja asjade väljamõtleja. Seetõttu leiab tema talent tänapäeva Eesti ühiskonnas palju rakendust. Kirjutada midagi ühte kohta, kirjutada midagi teise kohta, kirjutada artikkel, arvustus, ülevaade, pidada ettekanne, tõlkida midagi, välja mõelda stsenaarium, koostada kogumik, toimetada see ja teine ja kolmas tekst, kirjutada firmale tähtpäevaks luuletus või ajalehele nädala luuletus, esineda lasteaias, koolis, raamatukogus, firmapeol. Jne, jne. See kõik käib tänapäeval…
-
omnivoorid nagu me oleme
sööme kõike mis ette satub
sööme taimi ja loomi
ja linde ja putukaid
ökotooteid ja rämpstoitu
toorest hakitud
keedetud püreestatud
ühes tükis grillitud
üleküpsetatud ja wrapitud
kõike kasulikku ja mitte
konservantidega ja ilma
geneetiliselt muudetud ja mitte
maitselisanditega ja ilma
seedeorganite ergutamiseks
sööme sütt ja
närime nätsu
veel millegi pärast
närime küüsi
ja üksteise kallal
neelame unerohtu ja raamatuid
vahel peame alla neelama
oma keele
sõnad
ja pisarad
kui suu on täis
õgime silmadega
kõike mis asub me vaateväljas
eriti naabruses elavaid inimesi
nende maju ja…
-
Käesolev kirjutis on otseselt inspireeritud Valle-Sten Maiste arutlusest “Kas raamatukoguhoidja peaks raamatuid lugema?” (vt Sirp 4. VIII lk 3). See pealkirjaks tõstetud küsimus on minu meelest viimaste aastate eestikeelsuses üks paremaid. Sellesse on kätketud midagi tänasele Eestile/maailmale olemuslikku, see on umbes seesama kui küsida – kas hambaarst peaks hambaid nägema? Selles küsimises on midagi hamletlikku – to be or not to be? Iseenesest ju naljakas, ja…
-
See on ühtlasi üks kooli kirjandusõpetuse eesmärke paljude teiste kõrval. Tekstide (tänapäeval üha enam kirjalike) mõistmisest algab maailma mõistmine ja mõtestamine. Lugemisoskusest (ma ei kõnele lihtsalt kirjaoskusest) sõltub haridus ja minapildi kujunemine, erialane edukus ja arusaamine ühiskonnaasjadest. Võib üsna kindel olla, et tekstidega töötamise oskus on peaaegu kõigi ülejäänud ainete eduka õppimise eeldus. Kui kirjaoskaja laps ei õpi tekstidega ümber käima, neid mõistma, nende paljususes kriitiliselt…
-
See viimane variant kahjuks ei tööta, Eesti Raadioga on kirjanike liit tol rajal juba liikunud, aga autoriõiguse seadus seda lihtsalt ei luba: kirjanike liit peaks sel juhul tööle hakkama hoopis teistsugustel alustel, umbes nagu Eesti Autorite Ühing, kellele küll ükski asutus maksmata jätta ei julge. Kirjanikke pole see organisatsioon oma hõlma alla tahtnud lihtsalt seetõttu, et raha, mis sõnakunsti vallas liigub, on liiga pisike. Nõnda ongi…
-
Pealkiri on retooriline, kirjanikel pole hetkel mingeid eeliseid. Pankurite, vandenõulaste, kirjastajate, poliitikute ja muude selle maailma kiskjate ees on kirjanikul ainult üks eelis. Kirjanik kirjutab. Aga sellest kordumatust võimest ei ole meil mitte midagi kasu, sest meie tugevusega käib kaasas saatuslik puue: nimelt kirjanik peab kirjutama. Kui on õige kirjanik, siis ta lihtsalt ei saa teisiti.
Head kolleegid, me oleme täpselt sama nutuses olukorras kui nümfomaanid –…
