-
Jürgen Rooste: Teinekord on tunne, et kõige ilusa ja imelise ülesehitamise võimalus libiseb meist (Eestis) kuidagi mööda, juba saame ta käeulatusse, aga siis jääb miskit puudu. . . . Muidugi, tegelikult leiab praegu aset mitu kirjandusfestivali: Põhjamaade luulefestival, “Prima vista” Tartus, “Sotsia” Tallinnas, Betti Alveri luulepäevad, mis on tähtis laeng noortele, ja Viljandis luuleööpäev kord aastas. Üht-teist suurema- või väiksemakaliibrilist veel. Aga keeruline on teha midagi põhimõttelist ja põhjalikku,…
-
See juurdlus ei lubanud tal erinevalt mitmest teisest kaasaegsest oma tekste kohe esimese soojaga laiema lugejaskonna ette paisatagi; raamatusse on sisse jäänud ka tõdemus: “Olles jätkuvalt oma loomingu ainukeseks lugejaks, võin seega rahuldustundega nentida, et kirjutan keskmisest suurema lugemusega sihtgrupile.” (Lk 137). Ju on siin tiba eneseirooniat ka, aga ikkagi on tõdemus vägagi eluterve. Saar ei ürita iga hinna eest meeldida, vaid deklareerib oma hinnangu nagu…
-
Samas, märgib Hornby, muutub kirjandus üha kirjanduskesksemaks. Anita Brookneri uus romaan räägib romaanikirjanikust. David Lodge kirjutas romaani Henry Jamesist. Alan Hollinghurst kirjutas inimesest, kes kirjutab Henry Jamesist. Ning eesti keeleski ilmunud Ian McEwani “Laupäevas” on peategelase äi ja tütar mõlemad auhinnatud poeedid. Hornby seab seega kahtluse alla, kas kirjanikel on vaja kirjutada niivõrd palju kirjanikest. Tema armastus Twaini ja Dickensi vastu tuleneb tema sõnutsi tõsiasjast, mille…
-
Lähendada ei ole püütud mitte ainult äri ja kunstimaailma. Kirjanikele ette antud lähtefraas keskuse särast ja hiilgusest vaid jalutuskäigu kaugusel asuvast sillast, mille all elatakse, lubab loota, et tähelepanu ja mõistmist jagub sellegi tarvis, mis elu peateede varjus painamas. Varjus ei ole tänapäeva maailmas aga mitte ainult mõni prükkar, keda kirjanik oma heakodanlikku kapitalismivastast tugitooli-kibestust väljendades hilishipiks idealiseerida võiks.
Kapitalil ei olevat enam aastakümneid kodumaad ning…
-
Löövus ja loovus
Omadus, mis Kivisildnikule iseloomulik, on mõistagi löövus. Tihtipeale ka tabavus. Kivisildnik pole ei kirjaniku ega ka sotsiaalse kommentaatorina inimene, kes väljendaks ennast läbi lillede. Kui asi mädaneb, siis ta mädaneb, mitte ei lagune algaineteks. “Lihtinimene on / nagu savi / või eesli sõnnik”. (“Vägistatud jäämägi, lk 60); “Perses päevad / perses nädalad / kallasteta paine / ja haisev seine” (sealsamas, lk 22).
Parematel puhkudel suudab…
-
Mulle meenub mõnikord, kuidas Asta Põldmäe mulle Loomingust ühe proosateksti tagastas ja ütles, et see on ju täitsa toredasti kirjutatud, aga “selle kõige kohal lasub mingi igavuse vaim”. Meenutan seda peenetundelisust heameele ja tänutundega, sest tal oli täiesti õigus, 100%. Miski sarnane tunne valdas mind vana rühmitusekaaslase (TNT päevilt) ja koolivenna (Tallinna reaalkool) Neeme Põdra uut kogu lugedes; pean tunnistama, et aja edenedes on ta saanud…
-
Eesti raamatupoed on tulvil ja pungil igasugust. Kõike on võimalik välja anda ja raamatupoe letile asetada, leidub üha kummalisemaid trükiseid üha kummalisemate teemade ja ainevalikuga. Kaos pole seega enam vaid kvantitatiivne. Selles tõelises Paabeli melus on huvitavate või mainimist/meeldejätmist väärivate raamatute leidmine üha raskem. Palju toredat võib kahe silma vahele jääda – hirmutavalt suur protsent algupärast kirjandust jääb üleüldse arvustamata. Siinkohal kõnelevad kaks tuntud ja armastatud…
-
Itta armunud soome autorIga debüütteos on tähelepanu väärt. Ka Ari Lanto “Itta armunud”. Lõpuks annavad need ju informatsiooni, mida mõtlevad kirjanduse uue põlvkonna esindajad, isegi kui esikteos kohe “silda ei vii”. Märkasin Ari Lanto raamatut poeaknal juba ammu, võib-olla ka oma Ida-huvi tõttu, ja mõtlesin, et näe, üks soomlane ka Itta armunud. Võib-olla seepärast ma seda raamatut ka kohe vaatamata ei tõtanud ja lahti ei löönud.…
-
Kui selgus, et Bartholomew Bergi pseudonüümi taha oli varjunud hoopiski spordi(aja)kirjanikuna tuntud Paavo Kivine ise, said seletuse ka maapoiste sporditegemise asjatundlikud ja väheke nostalgilised kirjeldused. Võib-olla tekitasid Kivise lood just seepärast minus tugevat vastukaja, et maakooli muusika- ja võimlemisõpetaja lapsena elasin väiksest peast samasuguses maailmas, kus raadio, ajalehed ja koolidirektorid-kolhoosiesimehed ei väsinud ülistamast kangelaslikku epohhi ja selle loojat – surematut seltsimees Stalinit. Maailmas, kus peaaegu igast…
-
Kirjanduskriitika seega ei tee sellises rakursis muud, kui peegeldab Eesti olukorda. Meenub üks väheseid teravmeelseid netikommentaare, mis silme alla sattunud. See puudutas üht tol hetkel uut ministrit. Kommenteerija väljendus umbes nii: ta teadis, et parteil, kelle ridadest minister pärines, on lühike pink, aga ta ei teadnud, et tegu on taburetiga. Taburetiefekt ei puuduta seega vaid kirjanduskriitikat, vaid kogu “neetud Eesti väiksust”. Kirjanduskriitikas väljendub see vaid olukorrana,…
