-
Arvustus nagu arvustus ikka, selliseid olen kirjutanud virnade viisi. Ometi järgnes sellele Raudami poolt sõna otseses mõttes haiglane ülereageerimine. Kirjanike liidu aastakoosolekul võttis Toomas arvustuse asjus sõna, tema metoodiline huugamine rääkis arvustuse kangusest – piiritus mis piiritus –, Toomas oli selle pähe õppinud, pulk-pulgalt lahti kangutanud ja omapoolsete kommentaaridega varustanud.
Toomas nõudis sanktsioone, meetmeid, menetlust, karistust, hukkamiseni ta seekord ei jõudnud, kuid ma olen kindel, et vaimusilmas…
-
Sissejuhatuses öeldakse: “See raamat on ühtaegu detektiivlugu ja teatmeteos” (lk 7). Raamat on nutikalt komponeeritud ja kogu heterogeenset materjali hoiab koos põnev raamjutustus. Paraku on paratamatu, et alternatiivmeditsiini gurudelt ei saa oodata anatoomia tundmist. Ja palju nende fännidestki teeb pankreasel ja põrnal vahet! Sama lugu on siingi: “Seda legendi võimendab tähelepanuväärne kiri Püha Augustinuselt paavst Gregoriusele 600. aastal” (lk 140) – vahva küll, kui Augustinuse eluajaks…
-
Tõlkimise eeltingimus on, et lisaks lähtekeelele peab tundma ka teose temaatikat, vähemasti peab selle vastu huvi tundma. Hea on, kui tõlkijale üldjoontes ka meeldib, kuidas autor teemat käsitleb. Tõlketehnilises mõttes oleks ideaalne, kui tõlkija tunneks asja nii hästi ja elaks teosele nii sügavuti kaasa, et suudaks lugeja märkamata raamatule mõne peatüki juurde kirjutada. Siiski, tõlkija võib hakata nii ideaalse häälestatuse korral tekstile omi mõtteid lisama. Nii…
-
Ma ei mäleta enam, kas mõte minna koos Moskvasse üleliidulise lastekirjanduse võistluse esimest preemiat vastu võtma tuli autoril või minul, aga seal enda eest esineda palus ta mul küll, sest arvas minul kui kuus aastat Leningradis tudeerinul vene keele parema olevat. Kirjanike seas, kelle raamatuid mina olen toimetanud, on Harri Jõgisalul eriline koht, sest minu kolmekümne kolme aastase Eesti Raamatus töötamise aja jooksul käisid kõik tema…
-
Sinisekaanelisi sõnaraamatuvihikuid on sisukateks hinnanud ning neid oma töövahenditeks arvanudki juba nii keeleteadlased kui ka filoloogide perekam ring. Lõpuks ometi edeneb-valmib kaua oodatud akadeemiline vastus F. J. Wiedemanni ja A. Saareste vaimustavatele ühemeheväljakutsetele. Lugeva üldsuse jaoks võivad aga need vihikud tulla isegi teatud üllatusena, et mis sõnaraamatuga on tegu, sest nii mõnelegi on see võinud kahe silma vahele jääda. Ei leidu neid vihikuid kõikides raamatukogudes ega…
-
Nii näiteks oli 2004. aastal Sass Henno “Mina olin siin. Esimene arest” žürii arvates vaimustav sümbioos sauterlikust ja kenderlikust laadist, mis lugejal hambad kurku lööb, nii mõnedki kriitikud aga liigitasid teose “siiski noortekaks” ja kurdeti, et kui sellisele teosele anti esikoht, siis järelikult on eesti kirjandus nukras seisus. 1 Aga nii või teisiti on suur iga võiduromaan ja tihtipeale on seda esikolmikusse mahtunugi – kindlasti ei…
-
Juba aasta alguses sugenenud tundmus käesoleva aasta kujunemisest suureks proosa-aastaks saab lisaimpulsse ka mullu toimunud romaanivõistlusest, mille kõnekaimad teosed on tasapisi kaante vahele jõudnud. Sellega seoses võib märgata üha tugevamat kirjandusloolist tagasipendeldust – nii mõneltki poolt on läbi vilksatanud tõdemus, et laiaplaanilises kirjanduses pöördutakse taas 1920ndate lõpupoolel lennutuult kogunud psühholoogilise realismi juurde (mõistagi kontekstuaalseid iseärasusi arvestades). Seda märgib ka möödunud aasta romaanivõistluse domineeriv kihistus ja sellega…
-
Mena ehk seesinane baaridaam käib nädalas kuus päeva tööl, elab kamba peale üüritud korteris, kuulab muusikat, vahib telekast lolle filme, armub, tülitseb, igatseb, on depressioonis, on purjus, paneb narkot, armub jälle – ja peab vahelduva eduga poole aasta jooksul päevikut, mille on kinkinud talle üks tema partneritest, 25aastane Paide emakeeleõpetaja Ilari, kes, nagu raamatu lõpus selgub, on paras siga. Sõnaga: tegu on üsna stiilipuhta noorteraamatuga noorte…
-
Brautigan – prosaist ja luuletaja
Richard Gary Brautigan (1935–1984), sünniajalt biitnike ja hipide piirialale jääv Lääneranniku kontrakultuuri markantne ja ikkagi kuidagi omaette olemisega esindaja, on proosakirjanikuna eesti keelde sündinud mitu korda. Tema romaaniparemik on meil olemas: 30 aastat tagasi ilmus Enn Soosaare tõlgitud “Arbuusisuhkrus”, iseseisvusajal on ilmunud veel “Abort” (1992, tlk Juhan Habicht) ja “Forellipüük Ameerikas” (2004, tlk Tuuli Seinberg ja Atko Remmel). Teatud ringkondades on Brautiganist…
-
Näoline Pilv
Omadus, mida olen Aare Pilve loomingus alati enim nautinud ja imetlenud, on selle julgus. See pole ehk küll see julgus, mida selle sõnaga sagedamini seostatakse − Pilv ju ei kasuta kirumissõnu, mille kasutamise julgusele vahel ekslikult omistatakse aususe kvaliteet. Ei tegele Pilv ka ühiskonna pettuste ühemõttelise paljastamisega. Tema julgus seisneb võimes ja tahtekindluses olla “näoline”, nagu ta ka uue raamatu pealkirjas sõnastab. Liigne oleks öelda…
