-
Milline on ja millest räägib Valerio Magrelli luule? Märge “intellektuaalne luuletaja” raamatu esikaane siseküljel on vihje või ka hoiatus neile, kes ootavad midagi muud. Esmapilgul torkabki silma selline kirjandusprofessori luule: mõtleb asjust sügavuti, teadmisi ja tehnikat on, kuid ja just seetõttu kuidagi kuivavõitu. Nagu raamatu nimiluuletus, mis küll mõjuvalt loitsib, kuid jääb siiski kaugeks, endassesuletuks, eneseküllaseks. “Luule DNA, te / heeliks ja elastik / vägisi keerdus…
-
Märt Väljataga seab oma 12. aprilli Eesti Ekspressis ilmunud “Vanakreeka kirjanduse antoloogia” arvustuses “See on see maa, kus meie häll . . . .” kahtluse alla vältelise värsi edukuse eesti antiigitõlgetes. Argumendiks on kreeka keele prosoodia liiga suur erinevus eesti keele omast, et kvantiteeriv efekt üldse tekkida võiks: “Paraku töötab välde vanakreeka ja eesti keeles niikuinii väga erinevalt – eesti keele kaht lühikest silpi ei tajuta võrdväärsena ühe ülipikaga”.…
-
Romaani esimesed seitse lehekülge on otsustavad. Nii on öelnud vist Ladina-Ameerika kirjanik Isabel Allende. Kui raamat suudab lugejat niivõrd köita, et ta need leheküljed läbi loeb, siis loeb ta ka terve romaani läbi. Võrreldes näiteks filmivaatamisega, ei piisa raamatu lugemiseks ainult diivanil lösutamisest, vaid aeg-ajalt tuleb liigutada kätt, et lehte keerata. Kirjanik on see mootor, kes selle lehte keerava käe käitab. Kui pinge langeb, hakkab pingutama…
-
Kirjanduse suuliseks tutvustamiseks võib valida mitmete formaatide vahel: festivalid, seminarid, konverentsid, ümarlauad, kollokviumid. Mõnegi eesti kirjaniku meelest on viimastel aegadel sellist kirjanduse suulist tutvustamist ehk isegi liiga palju – kirjandus on oma olemuselt kirjalik, kirjas, teda loetakse raamatust.
Siiski tundub ka kirjanduse suulise esitamise vormidel olevat suuri erinevusi. Kirjandust saab suuliseltki tutvustada nii otse kui kaude: kirjanik võib rääkida oma loomingust ise või seda võivad teha teised,…
-
Bo Carpelan / rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel
Seletamatult
Isegi ust lukku pannes
kuuleb ta tuult tugevnemas.
Kas tahab tuul talle midagi öelda?
Kas siin tema pool on
midagi peidetut, täiesti võõrast;
isegi silmi pilgutades näeb ta
tundmatuid inimesi ukse taga.
Vahest need elavad siin, ja tema
on sisse tunginud?
See on seletamatu.
Vaevalt see hingab.
Lihtsad õnneained
Piisavalt vana,
et mõista
aina vähem. Näha,
kuidas valgus muutub,
rahulikult avada uks
lihtsatele õnneainetele:
soe tuul,
päev ilma ärevuseta,
head mälestused
parajal määral metsistunud aias,
ja lähimad lähedal.
Valmistu ette
Valmistu ette.
Võta esile…
-
Algas kirjandusfestivalide nädalavahetus. Tallinnas toimub 4. ja 5. mail Põhjamaade luulefestival, Tartus käib 3. – 5. maini “Prima vista”. Kõrvalleheküljel saab lugeda väikest valikut Põhjamaade luufestivalil üles astuvate väliskülaliste loomingust, alljärgnevalt aga lugeda intervjuud “Prima vista” ühe initsiaatori BERK VAHERiga.
Võib vist väita, et “Prima vista’st” on saanud traditsioon. Seda ka laiemas tähenduses. Põhjamaade luulefestivali ja “Sotsia” kõrval moodustab “Prima vista” juba mitmendat aastat olulise osa siinsest…
-
ekl arhiiv
Jaan Kaplinskil õnnestub luua teos, mis ühtaegu peitub intiimsesse kui ulatub universaalsesse.
Jaan Kaplinski, Seesama jõgi. Kujundanud Mari Kaljuste. Vagabund, 2007. 328 lk.
“Sellesama jõe” ilmumine on muidugi mõista sündmus, sellele viitas juba 21. aprilli Postimehes ilmunud pidulik referaat Rein Veidemanni sulest. Kuid Kaplinski puhul kaasneb sündmusega õnneks alati sisu, s.t sisu õigustab selle muutumist sündmuseks. Nii on ka “Sellesama jõe” puhul. Hoolimata sellest, kas Kaplinski maailmapilt…
-
Paavo Matsin: “Maara Vindi paaris eksemplaris teos on kirjanduse kui idee kandmise maksimaalne, juba päris käänakutagune variant.”
Autor, idee ja lugeja
On päris palju autoreid, kes oma eluajal olid küllalt kuulsad, kuid hiljem enam eriti mitte. Mis aga ei tähenda seda, et neid enam ei loetaks huviliste ringides. Olen tähele pannud, et minu lugemiseelistuseks on just sellised autorid. Niisugune arusaam kirjandusest näeb kõikjal kirjandusajaloos pooleli jäänud teid, kust…
-
Eesti kirjandust Eesti piiri taga väsimatult propageeriv Eesti Kirjanduse Teabekeskus
täies koosseisus ehk (vasakult) Harri Moritz ja
Ilvi Liive. London, aprill 2007. JÜRGEN ROOSTE
Jürgen Rooste Londonis, Govent Gardenis kanda kinnitamas. INTERNET
Eesti kirjandust Eesti piiri taga väsimatult propageeriv Eesti Kirjanduse Teabekeskus täies koosseisus ehk (vasakult) Harri Moritz ja Ilvi Liive. London, aprill 2007. JÜRGEN ROOSTE
Teel Londonisse, lugedes lennuväljal Sylvia Plathi päevikuid (ta on alles noor, kogu see lugu on veel…
-
Mulle tundub, et eesti proosa autorid vaatavad üha julgemalt väliskirjanduse poole. Julguse all ei pea ma aga mitte silmas seda, nagu varem ei oleks võetud välisproosast eeskuju, vaid seda, et välismaal ilmuvasse suhtutakse kriitiliselt, analüüsivalt, konstrueerivalt ja dekonstrueerivalt. Ehk siis – eesti kirjandust vaadeldakse üha teadlikumalt muu maailma kirjanduse osana.
Kohati toob see endaga kaasa ebavõrdseid võrdlusi või siis võrdlemise ebarõõmustavaid tulemusi, kuid kohati mitte. Näiteks annavad…
