
„Hieronymuse“ sarjas mullu ilmunud raamatud kinnitavad kirjanduse suurimat väge: ta näitab alternatiive ja laiendab meie kujutlusvõimet, eriti tõlkekirjandus.

Hea jutuvestja puhul ei arva kunagi ära, kuhu lugu viimaks välja jõuab, küll aga on selge, mille varal ta lõpu suunas tüürib.

Indrek Ojam: „Stseeni ja afekti poeetika juhib meie tähelepanu hoopis teistele asjadele, kui me senini harjunud oleme olnud kirjandusest mõtlemisel.“

Hannes Parmo laveerib „Beetas“ kohati maitsetuse piiril, kuid näitab sõjakoledusi seejuures ootamatust vinklist.

Urmas Alenderi luuletused peegeldavad oma aja õhustikku ning autori väga erilist suhet eesti keele ja meelega.

Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.

Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Artur Alliksaar.

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Ljubov Kisseljova heidab valgust XIX sajandi vaidlustele Venemaa lähendamise üle läänele ning aitab seeläbi mõista ka tänapäeval toimuvat.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.