-
kus ühed ja samad keskpärased ja keskealised Eesti
raamatukujundajad kordamööda žüriisid moodustades üritavad
keskpärasest Eesti raamatukujundustoodangust 25 kandidaati
välja sõeluda. Selleks aga puudub nii asjalik toormaterjal kui
tegelikult ka kompetents. „Kujundusspetsialistid” istuvad oma
maitse-eelistustes tugevalt kinni möödunud või isegi ülemöödunud
sajandis. Neil ei ole piisavat silmaringi, kriitikameelt ja
kodanikujulgust jätmaks kunagiste koolikaaslaste kujundatud
pahn auhindamata.
Iseenesest võiks 25 raamatu valik olla asjade seisu kena sedastus
– olgu see siis parasjagu hiilgav või haletsusväärne. Tülgastav
on aga pidulik…
-
illustratreerinud Triinu Lille
Selle võistluse vaieldamatu liider. Üle mitme
aasta üks meeldiv üllatus. Õhuliselt, avaralt (ent
mitte asjatult pillavalt) on Timo Marani luule
raamitud must-valgete linnuvaatlejajoonistustega.
Hallides toonides paber- ja köitematerjal
haakuvad ideaalselt. Tulemus on lihtne, intiimne,
tasane ja veenev. Nuriseda võib vaid peensuste
kallal. Üdini naturaalse olemisega raamatut,
selle ühegi märketa tekstiilkaant ümbritseb
iseenesest sümpaatne ja praktiline pealkirjaga
panderollriba. Ent miks on see riba kaetud plastlaminaadiga?
Too laminaat toob kujundusse asjatult
reklaamikaja euromekki, võõrandumishingust
ja mida kõike veel.
Ka võib…
-
Lastekirjanduskeskuse illustratsioonigalerii
ja pildikogu
avamine leidis Sirbis
silmajäävalt tundelist ja
sooja kajastamist. Illustraatorite
töödele leidub lõpuks
väärikas väljapanemise
koht! Vaimustunult kõneldakse
lasteraamatuillustratsioonist,
unustades, et
muiste tehti pilte ka täiskasvanute
raamatutele. Galerii
koordinaator ja väsimatu
kultuurivõitleja Viive Noor
meenutab aga ikka ja jälle,
et tegu pole mitte ainult lasteillustratsioonidele
mõeldud
kohaga, vaid oodatud
on kõik raamatuile tehtud
pildid!
Ringkäik ilusas uues
vanas majas paneb illustreerimise
üle põhjalikumalt
mõtlema. Just nüüd, kus illustratsioonist on
olnud tavatult palju juttu, tõden eriti teravalt,
et praeguses kultuuripildis on see kunstiliik
suhteliselt sekundaarse tähendusega nähtus.
Lasteraamatuillustratsiooni kohta seda muidugi
öelda…
-
Elvi, minu teada oled põline tallinlane, nüüd olen kuulnud, et väga tähtsal kohal on su elus olnud ka Raplamaa. Kuidas oled Raplamaaga seotud?
Sündisin Viljandis, ema oli eesti keele ja võimlemise õpetaja, isa raudteeametnik. Elust Viljandist ma midagi ei mäleta, sest kui olin kaheaastane, kolis meie pere Tallinnasse. Kasvasin üles Tallinnas. Elasime Juurdeveo tänavas, hiljem ka Lasnamäel, kuna Juurdeveo tänava maja sai 9. märtsil pommitabamuse. Koolis käisin…
-
Oleme harjunud meelitatult kuulma ja kõnelema eesti naiste iseäralisest ilust-võlust. Ent mõelgem, millise kihava kvantumi salapäraseid ja saatuslikke naisi on maailmale ja iseendale sigitanud Venemaa! Muusade, armukeste ja abikaasadena. Lääne-Euroopa avangardistid ei saanud vene naisteta üldse hakkama. Olgu Picasso või Léger või Dalí või Aragon või etc. Modiglianil oli Pariisis suhe verinoore Anna Ahmatovaga. Jne.
Muidugi sattus nende erutavate naisolevuste sekka vampe, kes ühitasid oma seksuaalihalused…
-
Ma seisan uksel ja vaatan läbi tuules kanduvate tolmupilvede sinnapoole, kus, nagu mulle öeldi, on veel maharaiumata metsa. Eile sõitsin ma läbi miilide ulatuses laiuvate kännustike ja söestunud lõkkejäänuste paigas, kus 1956. aastal oli kõige imelisem mets, mida ma kunagi näinud olen – nüüd täiesti hävitatud. Inimesed peavad sööma. Nad peavad saama kütet.
Loode-Zimbabwe 80ndate aastate alguses. Olen külas sõbral, kes oli ühes Londoni koolis õpetaja.…
-
1.
Olle Lauli pseudonüümi all ilmunud „Niguliste õpilased” räägib viiesaja kolmekümne viiel leheküljel iseenesest võrdlemisi lihtsa, kuid seda kaasahaaravama allakäiguloo, mille keskmes inimesed, kes ei oska hakata oma eluga peale mitte midagi muud kui seda raisata ja hävitada. Elus, mille sisu on äärmuslikkuseni määratud karjääriredelil tõuklemisest ning materiaalsete hüvede nautimisest, muutuvad inimsuhted sisuliselt võimatuks ning hetkenaudingu nimel ollakse valmis purustama enam-vähem kõik, mis võiks vähegi midagi väärt…
-
Kaootiline argisus, argine kaos
„Niguliste õpilaste” maailm on igatahes argine, kusjuures maist inetust on paari lisakraadiga võimendatud, kohati lausa ärritusefektini. Lugu on pilguheit inimestele, kes pelgalt longivad kuidagimoodi läbi elu, leidmata mingit mõistlikku pidet või püsivust, kelle elu kogu oma mahlakusega on justkui surnud ring, juhuslik liikumine tühjas ruumis, sihtides vaid ebamäärasust ja ei mingit konkretiseeritud olevikku või tulevikku. Viibitakse aina kaootilistes hetkedes, kusjuures päris mängleva kergusega…
-
Tammsaare auhind anti välja teist korda. Esimene laureaat oli Andrus Kivirähk oma romaaniga „Rehepapp”. Nüüd pärjati Indrek Harglat. Millega Hargla žürii ära võlus?
Žürii võlumiseks on parim nõks heade raamatute kirjutamine. Ja viimase viie aasta sees kirjutas Indrek Hargla neid kohe päris mitu. Nii viljakat viisaastakut juhtub kirjaniku elus üsna harva. Ning tundus, et nimelt neil aastatel kirjutatu ähvardab jääda üsna oluliseks ka siis, kui vaatame Hargla…
-
Viimasel ajal on Sirbi veergudel olnud juttu Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiate määramise süsteemist. Sellel teemal on sõna võtnud Krista Kaer oma konverentsil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekandes, mis ilmus artiklina Sirbis (11. I), kui ka Tiit Hennoste artiklis „Raamatumüük ja kirjandusauhinnad” (Sirp 18. jaanuar 2008). Mõlemat kirjutist seob ühine paatos: teadmine eesti kirjanduspreemiatest ei jõua lugejateni, see tähendab nendeni, kelle nimel mäng käib. Hennostel on ka konkreetne…