-
Kõrvutades su värsket luuleraamatut „Lõige” sellele eelnenud koguga „Aja kuju” – kas otsisid ja realiseerid mingit sisulist/vormilist suunamuutust, nihet või hüpet? Kui jah, siis millist?
Ei ole küll osanud ette planeerida, et sellest nädalast hakkan nägema põnevamaid unenägusid või kirjutama teistsuguseid luuletusi. Kirjutamine, nagu unedki, annavad endale aimu, mis teadvuse süvakihtides parajasti toimub, mis on inimesele sageli enda teadmatagi mõjunud – sellest teadlikuks saamine on üldse üks…
-
Üks keele- ja kultuuriruum on keeruline nähtus, mis peale vaimustuse vajab ka füüsilisi kandjaid: kõnelejaid, lugejaid, kirjutajaid, koole ja ülikoole, laulukoore, teatreid, raadiot ja televisiooni, kirikuid, korv- ja jalgpallimeeskonda. . . .
Kõnelejad, lugejad, koorilauljad, näitlejad, raadiote toimetajad jne on kõik inimesed, kellel on õigus oma arusaamistele selle maailma ja taevariigi asjadest, aga keele- ja kultuuriruumis askeldajate puhul on ikkagi väga tähtis, mis keeles nad askeldavad, millist kultuuri (või…
-
2007. aasta paistab silma Tammsaare-lembuse poolest. Kui paaril möödunud aastal võimutses Tammsaare eeskätt teatris, siis tänavu on tema raamatuaasta. Helsingis ilmus Otava kirjastuselt Juhani Salokandle „Tõe ja õiguse” III osa soomekeelne tõlge, Tallinnas romaanide „Kõrboja peremees” ja „Ma armastasin sakslast” kordustrükid ning mõtteterade kogumik „Tammsaare inimesest, elust, armastusest”. Edendati ka Tammsaare uurimist: „Ilmamaa” andis oma vanade käsikirjade sarjas välja Bernhard Linde monograafia „A. H. Tammsaare oma…
-
Vaapo Vaheri monograafiat tervitan eelkõige kahel põhjusel. Esiteks muidugi Vaheri mastaapse kirjutise huvitava objekti tõttu – Ardi Liivesest praegusel ajal väga palju juttu ei tehta, kuid ometi on tegu huvitava tegijaga, kes oli aastakümneid seotud eesti muusika, kirjanduse ja teatriga ning selle muutumisega keerulises sotsiaalses õhustikus.
Vaapo Vaher, rääkides eestlaste ihast “korjata-talletada oma kultuuriloost” iga väiksemgi “tolmuebe”, tunnistab, et sellisest “maaniast pole hetketi vaba siinnegi raamat,…
-
„Autori surma” ehk „lugeja sünni” poolt ja vastu diskurss kergitab asjakohase küsimuse: kas lugemiskultuur on viimase veerandsajandiga muutunud? Arvan enamikku tajuvat, et kahtlemata ja suuresti. Teabeajastu ja massiturg uputavad andmevooga, nõuavad kiirelt haaramist ja süvenemata tõrjet, levitavad pinnalisust ning pihustavat visuaalsust – alistuvat tarbimist. Ilukirjanduse vaimurikas kuldaeg on – vähemalt praeguses kontekstis – ilmselgelt möödanik. Lugev lugemine on asendumas vaatava lugemisega, jutustuse võlu taandumas hetkeliselt hoomatavate…
-
1.
Ikka ajuti juhtub kultuuriruumis, et keegi kirjutab nii erandliku raamatu, et sellest on raske või ligi võimatu kõnelda. Nii intiimse, nii valusa, raputava, et seda on emotsionaalselt keeruline lugeda, analüüsida. Seda ei saa kultuuridiskussiooni kaasa kutsuda, me kriitikapilti vedada, see lihtsalt ei kuulu sinna. Ja samas: see on sotsiaalselt sedavõrd oluline, et seda ei tohi ka maha vaikida, sest meil on niigi liiga vähe teadmust, liiga…
-
Nüüd on tema enda ja Aare Pilve tõlkes jõudnud ilusate helesiniste kaante vahele valimik Igor Kotjuhi tekste. Ära pole trükitud mitte ainult luuletusi, vaid ka üks essee ning terve ports autori enda poolt esseemideks kutsutud luule- ja proosavormi vahepeal elavaid-hingavaid kirjutisi.
Luuletustest on vähemalt osa varemalt ilmunud ajakirjas Vikerkaar (nt nr 3, 2004 või 6, 2005). Vikerkaares on ära trükitud ka kogumiku manifestilaadne avatekst „Ühe Eesti venelase…
-
Kirjandus ja kujutlus
Tallinna poolt tulles pääseb Paistusse pärast Viljandit Karksi-Nuia teed mööda Loodi juurest Paistu peale pöörates. Õige pea hakkab paistma Paistu kiriku kukk. Kui teil on õnne ja te saate kohale jõudes võimaluse ronida Paistu kiriku torni, mõelge Salme Ekbaumile ja tema Paistu kiriku tornist pääsukese lennutamise luuletusele. Siis vaadake sinna, kus on Viljandi, ja mõelge ajale, kui väliseestlased Eestis käima hakkasid. Manage silme ette…
-
„Kui kuuekümnendates oli midagi kuldset, siis oli see kroon Tartu boheemlaste kuninga peas,” – nii lõpetab oma loo Artur Alliksaarest üks tema toonaseid noori sõpru Andres Ehin. See ütlemine on väga hea, väga täpne. Paneb paika ühekorraga nii ajastu kui ka luuletaja koha selles. Ja ütleb peenelt, ridade vahelt ka ühte-teist ütleja enesegi kohta.
Tõtt-öelda võtsin Ilmamaa välja antud raamatu „Alliksaar mälestustes” kätte suurte ootustega. Ei ole…
-
Mõõdukalt marginaalne
Ei ole õige väita, nagu oleks Arvi Siig päris tundmatu luuletaja, kuid ta pole ka üldtuntud. Vaevalt saab väita, et Siig oli andetu autor, kuid ometi jääb ta kirjandusloos suurte tähtede varju. Ta on üks neist autoreist, keda kirjandusloos riivamisi mainitakse – tunnustatud, kuid unustatud. Kindlasti ei kuulu ta kooli kirjandusprogrammi ega vist ka ülikoolide kirjandusstuudiumisse. Olen isegi olnud Siiast kui mitmete suurepäraste Vennaskonna…
