-
Eeva-Liisa Manneri „Hüüule tuulde” pole seni palju vastuseid kostnud. Tõlkija esitati kulka preemia kandidaadiks (küll koos Orhan Pamuki „Lume” tõlkega) ja Kivisildnik nimetas teost Päevalehes küündimatuseks. Nagu võiski arvata. Tunnistan, et esimesel lehitsemisel tundusid mullegi kõik need sillad, veed, ööd ja kaevust sööstvad hobused hirmutavalt kinkeluulelised. Aga tõsisemalt lugema hakates pilt muutus. Tekkis justkui olukord, kus kuuled raadiost muusikat, mida poleks ise mängima pannud – aga…
-
Aaviku geenius
Eks tunta Aavikut mitmetahulise tegevuse järgi. Peale tuntuima – tõhusa sõnaloome – jõudis ta programmiliselt ja süstemaatiliselt uuendada paljutki eesti vormimoodustuses. Ühtlasi oli Aavik osav keeleuuenduse mainekujundaja, levitades oma aateid ja vaateid menukirjanduse abiga. Mööngem, et noored inimesed, kes keeleuuenduse teooriat ja keelekorralduse praktikat koolitunnis mõttetuks ajaraisuks pidasid, said Aaviku keelepruugi ja uudissõnad märkamatult külge isukalt roima-kirjandusele kaasa elades.
Eesti kauaaegseim Aaviku-uurija Helgi Vihma ütleb usutluses…
-
Minu loo pealkiri on osaliselt inspireeritud, nagu ehk suuremad lastekirjanduse sõbrad isegi taipavad, mullu ilmunud Urmas Lennuki raamatust „Sööärasöö”, mis seatud selgitama lastele tervisliku toitumise põhimõtteid. Miks valisin just selle raamatu oma artikli kaanepoisiks? Sest minu artikligi põhieesmärk on meelde tuletada, et loe õigeid asju ning keha ja vaim püsivad virged. Üks paremaid võimalusi selleks on lugeda just lastekirjandust.
Teine ja võib-olla isegi olulisem põhjus on…
-
Temaatilised luulekogud on üks põnev lugemine. Minu meelest on need sada protsenti postmodernistlikud. Neis võib tormitseda stiilide ja laadide täielik möll: ühel leheküljel romantika, teisel kaarm naturalism, kolmandal ehe sotsrealism, neljandal jumal teab mis, ja see kõik on loomulik, isegi loogiline, sidus ja asjapärane. Kuidagi teisiti nagu ei tohikski. Mis see postmodernism muud on kui stiilide segapudruks kuhjamine – või ma eksin?
Mina tean luulevalimikke armastusest, emale…
-
Jan Kaus: Palju õnne Tuglase novelliauhinna puhul! Su novellis „Sinised mäed” on ühendatud nii psühholoogiline kui ka ajalooline kirjutuslaad: esimene aitab luua veenva pildi väikese tüdruku endamaailmast ja üleelamistest, teine avaldub su novelli ajaloolises toimumiskohas. Eesti ajaloo vastu on sul olnud alati süvendatud huvi. Kumb sind ilukirjanduses hetkel rohkem kütkestab, kas psühholoogiline või ajalooline laad? On neid üldse mõtet eristada?
Andrei Hvostov: Eristada ei tahaks. Parem need…
-
(15. II, lk 19). Nominentide nimekirju saab vaadata ka aadressil www.apollo.ee. Kuna sõel on sel aastal eriti tihe ning kuna nominentide väljahüüdmise kombele võiks praegusest tunduvalt rohkem tähelepanu pöörata – ongi ju nende esitamise mõte laiema arutelu ja vastukaja tekitamine, eesti kirjanduse paremiku näitamine ühtaegu laiapõhjaliselt kui ka kontsentreeritult –, küsib Sirp mitme siinse väljapaistva kirjandusinimese arvamust auhinna kandidaatide ja võimalike pärgamiste osas, kuid oodatud oli…
-
Kapitalistliku Eesti, viie rikkaima hulka trügiva Eesti argiunelma üks nurgakivisid on kinnisvara ja esindusliku liiklemisvahendi omamise kõrval kindlasti välismaale reisimine. Ühelt poolt lähtub piiri taha reisimise prestiiž nõukogude ideoloogilisest pärandist, maailma polariseeritusest, mis tegi ideoloogilise „teise” külastamise ääretult raskendatuks. Seega, reisimine kapitalistlikku maailma muutus peaaegu imeliseks sündmuseks ning sellise suhtumise mõju pole lahtunud siiani – reisimine on praeguseski semiosfääris seotud majandusliku heaoluga, rikkusega (kuigi kas või…
-
Sven Regeneri „Berliini bluus”, mis ilmus möödunud aasta lõpul eesti keeles, on siinsel kirjandusmaastikul mõneti erandlik teos, sobitub aga üsna veatult uuemasse Saksa kirjanduspilti.
Muusiku ja kirjaniku Regeneri romaani võib liigitada popkirjanduse alla. Seda laadi teoseid on olemas ka meie kirjanduspildis, näiteks Kaur Kenderi romaanid, samuti ka Hirami „Mõru maik”, kui tuua vaid mõni suvaline näide, kuid Saksamaal tõusis 1990ndate teisel poolel selline kirjandus lausa omaette laineks.
See…
-
Mati Erelti peamised uurimisalad on eesti süntaks ja kirjakeele grammatika. Ta on paljude eesti keele grammatika alaste raamatute autor, nt „Eesti adjektiivide süntaks. Gradatsioon” (1977), „Eesti lihtlause probleeme” (1979), „Predikatiivne adjektiiv” (1979), „Adjektiivatribuut eesti keeles” (1989), „Eesti adjektiivisüntaks. Gradatsioon” (1986), „Sekundaartarindid eesti keeles” (1987), „Lause õigekeelsus” (2006). Lisaks on Mati Erelt akadeemilise „Eesti keele grammatika” (II osa 1993, I osa 1995) peatoimetaja ja kaasautor, sõnastike „Virolais-suomalainen…
-
„Laisk teeb makro, virk kõpsib nädal aega” on moto, mis ripub Arvo Krikmanni (sündinud 21.VII 1939) töölaua kohal. Väikesed omaprogrammeeritud abivahendid on tõepoolest aidanud Krikmannil arvutada regivärsialliteratsiooni ja teha silbistatistikat, koostada folkloorinähtuste levikukaarte ja leida sõnavaraseoseid. Lingvistilise folkloristika suuna esindajana on ta viimastel kümnenditel tegelnud kognitiivse lingvistikaga, lähemalt kujundkõne ja lingvistiliste huumoriteooriatega. Ta on esimesi Interneti-ainestiku analüüsijaid Eestis. Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikais ja sõnastikes, piiblitõlgete…
