-
Möödunud aasta lõpupäevil ilmunud luulekoguga „Pärastlõuna platoo” jätab Oja juba märgatava jälje eesti praeguse luule keskmesse. Jah, teiste hääli kõlab ikka läbi: on kaljukruusalikku kööki, teed ja pisinaudinguid (lk 38, 41, 50) ja fs-i musti autosid (lk 16), eloviidinglikku olmemeediapõlgust (lk. 10) ja jürgenroostelikku ganjatamist sitaste armanimeeste trotsis (lk 37). On päris tublisti tarbija-Eesti närvidelekäivuse manamist, mis vististi moodustab siinpraeguse vaimukultuuri konsensusliku kaemuse „asjade seisust”. Põhjust…
-
Eeldustest ja põhjendustest
Olen Viljandiga olnud seotud päris mitmeid aastaid. Mingil ajahetkel oli mul võimalus asustada Viljandi vanalinnas koguni kolme korterit, millest kahel oli järvevaade ja ühe keldrisauna kaunistas igivana linnamüür. Aga siis, kinnisvarahangeldamise kõrghetkel, lahkusin linnast, ja ostsin algselt ühele lähikondsele mõisnikule kuulunud hooned ja maavaldused. Arvan, et tunnen Viljandit mingil määral. Lugesin süstemaatiliselt kõike, mis tundus Viljandiga seotud, uurisin vanu kaarte, otsisin kadunud hoonete asupaiku.…
-
Teadupärast avaldas saksa filosoof ja kultuuriloolane Oswald Spengler aastatel 1918 ja 1922 oma suurteose „Õhtumaa allakäik” mõlemad köited. Nendes teostes püüdis ta asendada tolleks ajaks välja kujunenud arusaama inimkultuuri ajaloost uue käsitlusega. Kui seni oli räägitud ürgajast, vanaajast, keskajast ja uusajast, siis Spengler käis selle asemel välja süsteemi, kus üksteisest sõltumatult sünnivad, elavad ja surevad erinevad kultuurid.1 Spengleri ettekujutuses oli neid seni olnud kaheksa ning ta…
-
Berk Vaher on jõudnud kõnealust teos oma raadiosaates „Spiikker” juba kritiseerida, heites Roostele eelkõige ette seda, mida teatavad ka luuletaja enda sõnad: „mutt ütles mulle täna et tal on mu / pärast mure / et ma’i arene” (lk 54).
Vaheril on mingil määral kindlasti õigus, kuigi näiteks Mehis Heinsaare püsimine samas registris teda ei häiri. See selleks, tõsi ju on, et „Tavalise eesti idioodi” Rooste ei hüppa…
-
Raamat „Allan Vainola laulud” väärib tähelepanu eelkõige sellepärast, et see on eesti muusika ühe kõige omanäolisema helilooja autoriraamat, kuhu on koondatud tema käekirjale iseloomulikemad ja parimad lood noodikirja panduna. Allan Vainolal on läbi kahe aastakümne välja kujunenud oma muusikaline käekiri, see miski, mis kuulajaid lummab ja tuttavlikult hinge kriibib. Olgu selleks siis nukralt kõlavad viiuli-, akordioni- ja saksofonimeloodiad või kitarrisaundid. Mind on alati hämmastanud Vainola oskus…
-
Algavad eriskummaliste meeleoludega uidangud mööda Tartu tänavaid. Nähakse inimesi, kes on kõik nii erinevad, aga mingis mõttes ometigi samad ning alati tuttavad neile, kes juhtunud kas või Zavoodi või Illegaardi boheemlikku atmosfääri, et lasta ajal lihtsalt kulgeda ilma ühegi välise katkestuseta, omasoodu justkui teises maailmas. Paralleelmaailmas. See ei ole maailm, mida kohtab päevavalguses nähtavail tänavail. Paralleelsus saabub õhtutundidel koos öise linna kollakasvalge valguse ning mõne õlle…
-
Kuidas üldse jõuda Priidu Beieri juurde, kui see pole (ka) tagasijõudmine? Miks ma nii küsin? Nii „Saatmata kirjadest” kui ka kahest viimasest Moguči raamatust õhkub soovi naasta ühte praegusest paremasse aega. Julgen öelda, et nostalgia kannab seda suuremal määral kui suuremat osa teisi valitud teoseid, eriti kui tegemist on elusa autoriga. Ühelt poolt avaldub see luulekogude kujunduses. Ohtralt on kasutatud autori isiklikku arhiivi, need on pikitud…
-
Kui ma kirjutasin teose, mille vormi iseloomustasin oma loodud sõnaga „esseem”, ei osanud ma ette näha, milline reaktsioon sellele järgneb. 2007. aasta suvel andis kirjastus Tuum välja mu raamatu „Teises keeles. Essee, luuletused, esseemid 2000–2007”, mis sisaldas valiku tekste minu ja Aare Pilve eestikeelses tõlkes. Nii jõudis eesti keelde uus mõiste, mida märgati ja üsna varsti ka kasutama hakati.
Ma ei hakka siin loomulikult registreerima kõiki…
-
1.
Veebruari Loomingus ütleb Asta Põldmäe välja olulise mõtte, esitab probleemi, mis tegelikult pidevalt õhus olnud, tänases kirjandusdiskussioonis (kirjanikud versus meedia versus lugejad) vahest enamgi kui vahepealsetel aegadel: „Arstide Liidu koduleheküljel on eetika eraldi lingina. Kirjanike Liidu omal vist mitte, peetakse kuidagi enesestmõistetavaks, aga mitte vist ka liiga, muidu poleks võimalikud sellised avaldused nagu: „Kui kuri on niisama viljakas alge nagu hea, miks ei võiks mina lähtuda…
-
Eeva-Liisa Manneri „Hüüule tuulde” pole seni palju vastuseid kostnud. Tõlkija esitati kulka preemia kandidaadiks (küll koos Orhan Pamuki „Lume” tõlkega) ja Kivisildnik nimetas teost Päevalehes küündimatuseks. Nagu võiski arvata. Tunnistan, et esimesel lehitsemisel tundusid mullegi kõik need sillad, veed, ööd ja kaevust sööstvad hobused hirmutavalt kinkeluulelised. Aga tõsisemalt lugema hakates pilt muutus. Tekkis justkui olukord, kus kuuled raadiost muusikat, mida poleks ise mängima pannud – aga…
