-
Üks tuntud tänapäeva psühhoanalüütik on rääkinud vormist, mille taga ei peitugi mingisugust tabamatut sisu, mida vorm varjaks; see, mida vastuvõtja otsib, on tegelikult sootuks vormi enese saladus. Hetkeks tekkis samalaadne tunne ka Carlos Ruiz Zafóni „Tuule varju” lugedes: lugu on sedavõrd hästi üles ehitatud, kõik koostisosad on olemas, töötavad kellavärgina. On sümpaatne peategelane, noor ja pisut naiivne, avastamas armastust ja elu, tema karakter võimaldamas kaasaelamist. On…
-
Haruki Murakamit peetakse üheks euroopalikumaks tänapäeva jaapani autoritest. Ja seda nii heas kui halvas: ühelt poolt on tema loomingule pandud süüks liigset kergust ja popkultuuri-mõjulisust, teiselt poolt aga toodud esile kirjaniku oskust kasutada ära lääne kultuuripärandit ning luua nõnda mingi uus, aga sügaval sisimas ikkagi eht-jaapanlik kirjandussüntees.
Kui see nii on, siis on „Kafka mererannas” nii kõige selle, mida Murakamile süüks on pandud, kui ka selle, mida…
-
ET ADUDA KUUD
Et aduda kuud,
täiskuud, kuldkuud,
me läheme õue –
Et aduda kuud ja
ööpilvede liikumist
me läheme tiigi äärde –
ja käime pool ööd ümber tiigi –
Et aduda kuud,
kuulame konnade
öist krooksumist –
Et aduda kuud
kuulame ikka ja jälle
noore munga laulu,
jajah, me tajume ta sügavat häält,
juba hommikust peale
on ta sõnum meil selgrooüdis,
ta on üleni pühendunud,
ta õhtused palved
on võrratult vaimsed –
me ei lase temast lahti,
ta palved kajavad
meie hingepõhjas…
-
Need siin on soome-ugri üritusse tõsisemalt pühitsemata inimese märkmepudemed, mida ei tohiks võtta aruandena. Ehk lasevad need siiski aimata, mis masti üritus oli Joškar-Ola kongress ja kuidas õhk Marimaal liigub.
Intro: delegatsioon ja rong
Esmaspäeval, 8. septembril läheme Balti jaamast teele delegatsiooniga, kuhu kuuluvad peale allakirjutanu Peeter Helme, Mihkel Kaevats, Indrek Koff, eesti filoloogia tudeng Anni Peedisson, udmurdi tõlkija ja luuletaja Muš Nadi, kirjastaja Riho Rajand, kelle Kirjastuskeskus…
-
1.
Võib-olla on tõesti kirjanikuülbus oodata kelleltki tänases veel raamatute lugemist või oma identiteedi otsimist kirjutatust, enesemääritlust kirjanduses. Ehk on õige ja askeetlik samm loobuda lootusest kohepea-ligitulevikus leida Eestis taas suurem lugejaskond? Ja jätkata kirjutamist n-ö iseendale, meditatiivse, vaimukasvatusliku sammuna? Kõlaks desertöörlikult mu jaoks, muidugi, kuid igasugused katsed seletada suurema, profaansema foorumi ees tänase eesti kirjanduse osakaalu, rolli ühiskonnas, ja seda lähemalt kirjeldada päädivad sageli vaimse agressiooni…
-
Ei mäletagi vist nii mälestuslikku aega eesti kirjanduses, ei teatri- ega lugemisruumis kui praegu. Alustaksin minagi ühest meenutusest. Sain nelja-aastaselt loa päevaunest loobuda tingimusel, et loen tund aega vanavanematele ette „Väikest Illimari”. Oleksin ise küll eelistanud midagi põnevamat, olgu siis Bornhöhe „Würst Gabrieli ehk Pirita kloostri wiimseid päevi”, Lutsu „Kevadet” või Anna Haava ümberjutustatud „Greeka muinaskangelasi”, aga Illimar siis Illimar.
Kui võõrastavad minu jaoks tol ajal ka…
-
Samavõrd kui ajalugu on püütud moonutada, on aegade jooksul olnud neid, kes on ajaloo kirjeldamisel püüdnud saavutada objektiivsust. Mõlema püüde taga on ilmselt üks ja sama arusaam: mälul ja selle avalikult teadvustataval vormil on oluline kaal oleviku geopoliitilises (ning ka kultuurilises) tõlgendamises. Kui totalitaarsed režiimid on kirjutanud nii-öelda oma ajalugu – ajalugu, mis on režiimi huvide suunas tugevalt kaldu –, on seda tehtud enamasti selleks, et…
-
KRISTIINA EHIN: Seda korraldama ajendasid mind aeg ja ümbritsevad inimesed. Kui satud kolmekümneselt ühte majja elama koos ema ja isaga, kes peavad sama elukutset, mida sa isegi pead, siis tundub see just õige asi, mida koos ette võtta. Mina olen sellisest festivalist unistanud aastaid. Ise luulefestivalidel käies on tekkinud kujutlus, kuidas oleks Eestis üht säärast asja korraldada. Aga, jah, see korraldus. . . . See pole justkui minu eriala.…
-
Noori loovaid inimesi – näiteks mindki – painab ikka organiseerumisvajadus. Iha seltskonna, vahetu tagasiside, meeletute olengute ja ülesastumiste järele: ses peitub ju miskit eludraamat, filmilikku, elust suuremat kulgemist. Eks ta ole.
Sel esmaspäeval andis väärika avapaugu rühmitus Purpurmust, mille nimi ilmselt meelega meenutab (aga siiski vaid meenutab) eesti anarhiste siduvat organisatsiooni Punamust. Keskraamatukogu rõdusaalis pakuti dekadentlikult veini, esitleti Marje Ingeli tumedatoonilist, depressioonimärke kandvat luulekogu „Sulg“ (sulg:sulu;…
-
Ma ei kavatse välja pakkuda mingit kolmandat kõikehõlmavat lahendust ega kavatse varasemaid suuri üldistusi tühistada. Küll aga tahan väita, et „üdilikkus” sisaldab veel muudki, mis pole tingimata ei tasapindne ega karnevallik. Äsja tutvustatud käsitlusvõimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi. Sellest tundest…
