-
Seetõttu oli allakirjutanul eriti hea meel kätte võtta Küllo Arjaka äsja ilmunud uurimus Konstantin Konikust. Kuigi tegemist on Eesti oma aja silmapaistva poliitiku ja haridustegelasega, teatakse teda niivõrd vähe, et on sobinud arvukates mälumängudes küsimuseks: „Kõik me teame, et Päästekomitee kaks liiget olid Päts ja Vilms. Kes oli aga Päästekomitee kolmas liige?”. Konstantin Koniku unustusse vajumise põhjuste üle võib lõputult arutada. Ilmselt polnud lihtsalt tegemist oma…
-
Siinkohal võiks teha ettepaneku koondada ühtede kaante vahele muidki allikad, mida aastatel 1918–1920 Eesti-Soome sillataladeks on peetud. Heino Arumäe on ühe selletaolise algatuse arhiividokumente publitseerides mõni aeg tagasi teinud. Ühte kogumikku mahuksid siis nii Gustav Suitsu nägemus Eesti-Soome töövabariigist, Konstantin Pätsi ühise riigi ettepanek, ideed ühisest kuningriigist, Oskar Kallase päevaraamatud, mitmed ajalehtede-ajakirjade artiklid, mälestused, päevikud ning muidugi Hindrik Prantsu lugu.
Täienduseks sobiksid sinna viimase aja uurimused,…
-
Utoopiatest ajaloos
Kultuuris on läbi aegade kujutatud väga eripalgelisi maailmu: nii looduslikke kui ka inimese loodud, üliluksuslikke ja turvalisust pakkuvaid või ka koonduslaagrilikult askeetlikke ja ähvardavalt oma ohvrite taga kohe väravaid sulgevaid, tavainimese eest peidetud ja hästi valvatud. Need võivad olla äsja loodud ja alles asustamist nõudvad, juba ammu maha jäetud ja varemetes või sellised, kus loodus on eraldatuses ise loonud mingeid kummalisi ja argisest täiesti…
-
Minu esimene kokkupuude Kiran Desaiga leidis aset Radžastani ja New Delhi vahelisel maanteel, kus turistide peatuspunktiks mõeldud kioskite reas leidsin india extra-soft erootikakirjade, Robert Ludlumi ja Shakespeare’i keskelt Kiran Desai esikteose „Hullabaloo in the Guava Orchard”. Kui küsisin lehemüüjalt, millega tegu, ei osanud ta mulle täpsemalt midagi kosta, nii et pidin usaldama nimede nagu Salman Rushdie tunnustavaid sõnu noorele talendile. Seesugune olukord iseloomustab iseenesest hästi ka…
-
Temast sai õige luuletaja ainult neid sõnu kasutades, ülejäänud puudusid, aga ta kirjutas siiski kauneid värsse, väites, et sõnad on luules teisejärgulised.
Silenus jõudis arusaamisele, et saada tõeliseks luuletajaks tähendab saada Jumalaks. Ta seletas seda oma sõpradele: „Kusi, sitt. Perse türavend, kurat sitt kurat. Puts. Piss-piss. Puts. Kurat”.
Hiljutine Eesti Päevaleht kirjutab: „Lasnamäe noortekeskus kuulutas välja luulevõistluse „Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2, millele oodatakse kõigilt 11–18-aastastelt nii uusi kui ka…
-
1.
Homoseksualism tundub eestlastele veel paeluv teema olevat, see erutab, köidab ja mõjub ärritavalt – nagu roosa kalts sarvilisele varesele. Eks teatav tundmatu- , võõraviha võib uues masenduse poole pöördunud sotsiaalses situatsioonis isegi tugevneda, aga ka üldiselt on eestlased pigem konservatiivsed ja kogu see „pedendus” neile ikka vastik, tülgastav, „pede” ja „homo” ikka sõimusõnad.
Olev Remsu, arvustades Loomingus (2008, nr 3, lk 461) Ivar Silla jutustust „Tantsiv…
-
Keeleteritamise seisukohast erinevad inimesed samavõrd kui mitme muu asja poolest. Nii leidub neid, kelle jaoks on kalambuuritsemine pidev ja paratamatu, kontrollimatu hälve, umbes nagu tantstõbi, ja neid, kelle kulm tõmbub umbusklikult pilve niipea, kui lausel kipub olema veel teinegi mõistmisvõimalus. Siinkirjutaja jääb kirjeldatud skaala suhtes tugevasti kaldu, nii et olgu alljärgnev mõistetud vastavate kalduvustega isiku vaatepunktist.
Kaupo Meieli „Eesti elulood” äratas pärast stiilset ja paljutõotavat „Polügrafisti käsiraamatut”…
-
Jaan Krossi mälestuste kaks köidet on enam kui autobiograafia: koos moodustavad need põlvkonna(romaani), mis on ühtlasi elulugude põimik, kaasteeliste koondportree ajas ja elatud ruumi kataster. Sellel põlvkonnal, eriti selle meespoolel, on olnud oma spetsiifiline jagatud elukaar, ning Jaan Krossi kuulumine oma põlvkonda tähendas noorusunistuste ja hästi mõeldud eluplaanide katkestust vägagi spetsiifilisest kohast. Kui esimesel ülikooliaastal EÜSi kaaslastega tulevikku vaadates tundus tõenäoline, et noor õigusteadlane kunagi loeb…
-
Mälu on kummaline asi. Mälu mäletab, unustab, moonutab, ilustab. Kui mõelda mälu ja mäletamisega seotud teemade ja motiivide kasutamisest praeguses eesti ilukirjanduses, siis meenub esimesena muidugi Ene Mihkelson, aga ka Jaan Kaplinski, Maimu Berg ning mõnigi teine. Olen ilukirjandusliku mäletamise teemal juba kirjutanud, kuid Vladimir Beekmani “Alles see oli. . . .” pakub mitmete omasuguste kõrval kõnealusele problemaatikale teise lähenemisnurga, kuna mälestused on ilukirjandusega küll otsapidi seotud, kuid samas…
-
Alustuseks hakkan kinni ühest kohast „Päevalehes” (www.epl.ee/kultuur/424558) ilmunud intervjuus: Anti Saar ei vaidlusta seal küll otseselt intervjueerija esitatud väidet, et tema raamatud on „romantilisest armastusest”, kuid vastab siiski kuidagi (tahtmatult, tahtlikult?) mitmemõtteliselt: „Kui need raamatud räägivad armastusest, siis nad teevad seda sellepärast, et kirjutasin neid armastusega”. Millisest armastusest – kelle, mille vastu – on jutt?! Ei tähenda ju armastusega kirjutamine veel vältimatult armastuslugusid (love story) inimsuhete…
