-
„Eesti mõtteloo” sari on jõudnud Hando Runneli koostatud Karl Ast Rumori teise köiteni. Võhik, kelle vaimne silmapiir piirdub kaasaja seltskondliku platooga, võiks seda seika ju imekski panna. Eriti kui ta juhtumisi on märganud sarja 74. köitest „Maailma lõpus” osutusi pooliku haridusega Petseri poisile, kellest Eesti ajal sai Toompea mees ja hiljem maapagulane. Kõik see on õige, õigustatud on ka kahtlused. Ent tasub meenutada, et pühendumise kirjandusele…
-
Andreï Makine, Ühe elu muusika. Tõlkinud Triinu Tamm. Varrak, 2008. 88 lk. Miguel de Unamuno, Püha Manuel hea, märter. Tõlkinud Lembit Liivak. Loomingu Raamatukogu 2008, nr 14. 48 lk.
1
Mulle tundub üha enam, et eksistentsialism sõnastas täpselt ühe universaalse inimolemise mõõtme, tunduvalt vanema eksistentsialismist endast, mõõtme, mida kirjanduses ohtralt käsitletud. Selle mõõtme täpseima sõnastuse leiab Albert Camus’lt, kellelt siis muult. Oma „Sisyphose müüdis” – kus mujal –…
-
Ilmub ebaproportsionaalselt palju inglise keelest tõlgitud kirjandust – liigne kallutatus ühe suurkeele suunas ei ole hea. Öeldu ei tähenda üldsegi seda, nagu oleksid eesti keelde tõlgitud ingliskeelsed romaanid kehvad. Vastupidi – pigem võime nentida, et eestlased on tõesti kirjarahvas, sest tiraažide järgi hinnates loeb üsna suur osa eestlasi sääraseid maailmakirjanduse tippteoseid, mida rahvusvaheline kirjandusilm peab üldiselt tippkirjanduseks, s.o kriitikute ja kirjanike lugemisvaraks, mida laiad hulgad lähemalt…
-
-
Kirjutan seda ettekannet ajal, mil päevalehtede kommentaariumides valmistutakse otsustavaks pealetungiks sellisele mõttetule, kulukale ja suure M-iga Maksumaksja rahakotti kurnavale nähtusele nagu eesti kaasaegne kultuur. Kas on meie ilusasti euroremonditud, efektiivsete plekieemaldusvahenditega puhastatud ja lillelõhnaliselt värskendatud õhuga, arvutite ja teleritega rikastatud elukeskkonda üldse vaja romaane ja jutustusi, luuletusi ja lasteraamatuid, mida pole kusagil maailmas enne olemas olnud, mis on kirjutatud ühe väikese rahva keeles ja mis enamalt…
-
Hiljem sain teada, et sürrealismi teoreetikud räägivad sellest, et luuletusi on kõige parem kirjutada varahommikul, kui uni veel silmis ja kui teadvus endast läbi unerähma alles esimesi märke annab. Aga ka hilisõhtune teadvuse hämunemine pidavat andma niisama häid tagajärgi. Norra psühhiaatriaprofessor Sjelderup väidab, et teadvus hõlmab meie psüühikast alla kümne protsendi. Niisiis on üheksa kümnendikku meie hingeelust alateadvuse päralt. Sellest rikkalikust varasalvest saame ammutada aga ainult…
-
Minu teema on mulle keeruline ülesanne. Olen koolist ära 30 aastat. Aeg, millal on muutunud Eesti riiklik ja ühiskondlik korraldus. Sellega ühes ka kool. Teave, mida saab õpetaja ja õpilane praegu ja kasutab õpetades ja õppides, ei ole võrreldav varasemaga. See väljendub kõigepealt arvuti ja Interneti õppetöös kasutamises, mis avardab mõõtmatult teadmisi, annab võimaluse orienteeruda teabes, sellest endal üle olla ja olulist süstematiseerida.
Et kasvava informatsiooni hulgaga…
-
Nii see oli. Postimehe intervjuus ütlesin, et olen ideoloog. Seda öeldes olin täie teadvuse juures, see polnud juhuslik lause. Sellega määrasin vanade väsinud meeste suhtumise endasse. Tohin ma oletada, et nad mäletavad (vist liigagi hästi) ideoloogiasekretär Rein Ristlaant ja unustavad lihtviisiliselt ära, et ideoloogia mõiste on tunduvalt laiem kui EKP KK propagandaosakonna tegevus? Noorema mehena võin käia raamaturiiuli juures ja tuua võõrsõnade leksikoni. Märksõna „ideoloogia” alt…
-
Teet Kallase raamatust „Heliseb-kõliseb. . . .” kuulsin ma üsna hiljuti. Umbes aasta eest. Siis ostsin kohe, selle vana, 1972. aasta must-rohelise eksemplari, millel on miskipärast kaks ümbrispaberit sattunud ja mille tiitlipöördele on keegi pastakaga kirjutanud maagilised numbrid ja sõnad „3-3 Olip” ja paar rida edasi püüdliku käekirjaga „Noorte elust-olust. Türil 20. 01. 73 HS”. Nojah.
Teose lugu
Otseselt ei ütle see kõik mitte midagi – lihtsalt seda, et antud eksemplar…
-
Mall Jõe eelmine, mullu Tänapäeva kirjastuses välja antud raamat „Kõnelesid” oli peale kolme erandi aastail 1979–2006 ajakirjanduses ilmunud usutluste kogu. Sellisena justkui käesoleva artiklikogu eeltöö, kuivõrd puudutas osalt ka neid autoreid, kellest siin juttu. Ja kui mitte otse, siis kaudselt, iseeneslikult valitud või „tulnud” käsitlusmeetodi osas ikka, sest meie väikses kultuuriruumis on teose autori tundmine tundliku lähenemise korral pigem voorus kui tekstist eemale tiriv puudus. Nii…
