-
Eks Mihkel Raud panegi ju enamasti madalat ja tülgastavat realismi (justkui „otse elust”) ja eks tõuku Rein Raud seevastu peenelt ja intertekstuaalselt – tõepoolest justkui „ääremärkuste” korras – kas kirjandusest endast või teistest kunstiliikidest. Kui Mihkel Raud tahab olla jõhker ja küüniline müüdimurdja, kuigi lõppkokkuvõttes vaid kinnitab müüti (?) õite võrsumisest sitast, siis Rein Raua teost on üks arvustaja jõudnud iseloomustada kui „kena ja mõnusat üheõhtulugemist,…
-
Berk Vaher
1. Vapustavaid üllatusi ei ole, ei paista ka selgelt nähtavat joont ega isegi täpselt mõõdetud konservatiivsust. On läbilõige eesti kirjanduse paremikust aastal 2008, see võimaldab näha end tõendusena nii sellesinase kirjanduse mitmekülgsusest kui ka piiratusest – kuidas keegi soovib. Muidugi olen ma imestunud, et luulenominentide seas ei leidu Asko Künnapi kogu „Su ööd on loetud” ega proosanominentide seas Rein Raua romaani „Vend” (mis minu arvates…
-
Väljend „ilmavalgust nägema”, nii nagu ma seda eelmises lauses kasutanud olen, on muidugi klišee. Seevastu ilmavalgus kui energia ja kui kujutis, mis on tekkinud peaaegu 30 aasta jooksul paljusid inimesi hõlmanud loomis- ja sõlmumisprotsessi jooksul, polegi aga ehk kõige sobimatum kujund asja jaoks, millele Karusoo ise viitab kui „selle[le], mida ma öelda olen tahtnud”. Tekstid hallikasroheliste kaante vahel, olgu köide kui tahes paks, seda ilmavalgust täiuslikult…
-
Teose sünniloost
Juunis 2005 said Biškekis kokku naiskirjanikud nii Kirgiisiast, Kasahhist, Usbekist, Tadžikist, kui ka Hiinast, Türgist, Bengalist, Egiptusest ja Malawist. Enamikul neist polnud kunagi varem erialasteks kohtumisteks võimalust olnud. Ümarlauas rääkisid need naised, kuidas nende lähedased ja ühiskond on eri aegadel neile survet avaldanud, et nad kirjutamisest loobuksid, või taandaksid selle pelgalt mingisuguseks lõbusaks hobiks. Paljud kurtsid, et nende kodumaal pered sageli ka hülgavad kirjutava, ühiskondlikus…
-
Üldjoontes käsitlebki Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmine” sellist teemade ringi. Esitatud on see looduseuurija ja maailmaränduri Alexander von Humboldti (1769–1859) ning matemaatiku ja koduskükitaja Carl Friedrich Gaussi (1777–1855) paralleelbiograafia vormi rüütatuna. Autori kohati iroonilisem, kohati mõistvam ja kaasatundvam pilk jälgib kahe väga erineva saatusega mehe elu selle algusest enam-vähem lõpuni ning vaatleb kahte radikaalselt erinevat olemisviisi, millel on siiski sama siht – maailma tundmaõppimine selle mõõtmise, kirjeldamise…
-
Kurjapoolne Jeesus
Üks kahest loost, see, mis käsitleb Jeesuse elu viimaseid kuid, on kõigile hästi teada, aga jutustatud hoopis ladusamalt ja teravama probleemipüstitusega, kui evangelistid seda omal ajal mõistsid. Uusi episoode pole Morgen Jeesuse ellu lisanud, kõik imeteod ja tähendamissõnad aga selgesti ära seletanud. Nagu ka Jeesuse inimliku hinge kõhklused ja kannatused enne selguse saabumist. Täiesti korralik peatükk leerikooli edasijõudnutele, kuigi pisut ketserlik, võiks öelda. Jeesuse…
-
Kuigi Vilde väärikaid romaane saab praeguselgi ajal raskusteta lugeda ja mõtestada, näen just tema novellides ja jutustustes senisest suuremat võimalust käsitleda tema loomingut jätkuvalt aktuaalsena. Seega, lootust veel on!
Idee ja vajadus Vilde lühiloomingut laiemalt tutvustama hakata tekkis muuseumis juba paari aasta eest. Üht-teist oleme juba sel puhul ka jõudnud teha. Näiteks toimus möödunud aastal Vilde muuseumi eestvedamisel põnevus- ja krimijuttude konkurss „Musta mantliga mees”, mis pani…
-
Tammsaare näidend pajatab samuti kuningast, kellel on seletamatul kombel kogu aeg külm ning miski ei suuda teda soojendada. Narr pakub viimaks välja idee leida mehest puutumata noor naine ning tuua ta kuningakotta, lootuses, et tema suudab kuningat soojendada. Selline neitsi leitaksegi mägedest ning kuningas saab tõepoolest oma külmetamisest lahti.
Keskset rolli ei mängi näidendis aga mitte kuningas, vaid Narr, kes on silmanähtavalt ka kuninga teisiktegelane. Narri olulisus…
-
2.
Eesti kirjandus on üks praeguse ühiskonna marginaalne praktika. Nagu öeldud, ei tähenda see ebaolulisust või elujõu puudumist. Pigem on tegu ühe mõjuallikaga muu praktika seas ja vahel, tihtipeale ka taga. Kirjandus isegi jaguneb paljudeks väikesteks jõukolleteks, sellest moodustub killustunud platoo, kus ei puudu oma vertikaalsus, kuid see vertikaalsus pole enam üheselt nähtav, vaid sõltub vaatenurgast. Seega pole üllatav, et kõrvaletõrjutus nõnda jõuliselt ka eesti kirjanduses üha enam…
-
Teine raamat kannab üsna nunnut pealkirja „12 jõulujuttu”, kuid selle autor on üks juhtivaid eesti kirjandusnaturaliste Tarmo Teder. Värske jutukogu kätkeb aastate jooksul ajakirjades ja ajalehtedes ilmunud jõulujutte. Kuid võib-olla tõestab Eesti Ekspressi veidi kiuslikult kõlav uusaastasoov detsembri teisel poolel levima hakanud kuulujutu paikapidavust – et Tarmo Tedre tänavune, just EE -le mõeldud jõulujutt oli küll õrn ja rõve nagu alati, kuid sedapuhku nõnda tugevalt rõhuga…
