-
Kurjapoolne Jeesus
Üks kahest loost, see, mis käsitleb Jeesuse elu viimaseid kuid, on kõigile hästi teada, aga jutustatud hoopis ladusamalt ja teravama probleemipüstitusega, kui evangelistid seda omal ajal mõistsid. Uusi episoode pole Morgen Jeesuse ellu lisanud, kõik imeteod ja tähendamissõnad aga selgesti ära seletanud. Nagu ka Jeesuse inimliku hinge kõhklused ja kannatused enne selguse saabumist. Täiesti korralik peatükk leerikooli edasijõudnutele, kuigi pisut ketserlik, võiks öelda. Jeesuse…
-
Kuigi Vilde väärikaid romaane saab praeguselgi ajal raskusteta lugeda ja mõtestada, näen just tema novellides ja jutustustes senisest suuremat võimalust käsitleda tema loomingut jätkuvalt aktuaalsena. Seega, lootust veel on!
Idee ja vajadus Vilde lühiloomingut laiemalt tutvustama hakata tekkis muuseumis juba paari aasta eest. Üht-teist oleme juba sel puhul ka jõudnud teha. Näiteks toimus möödunud aastal Vilde muuseumi eestvedamisel põnevus- ja krimijuttude konkurss „Musta mantliga mees”, mis pani…
-
Tammsaare näidend pajatab samuti kuningast, kellel on seletamatul kombel kogu aeg külm ning miski ei suuda teda soojendada. Narr pakub viimaks välja idee leida mehest puutumata noor naine ning tuua ta kuningakotta, lootuses, et tema suudab kuningat soojendada. Selline neitsi leitaksegi mägedest ning kuningas saab tõepoolest oma külmetamisest lahti.
Keskset rolli ei mängi näidendis aga mitte kuningas, vaid Narr, kes on silmanähtavalt ka kuninga teisiktegelane. Narri olulisus…
-
2.
Eesti kirjandus on üks praeguse ühiskonna marginaalne praktika. Nagu öeldud, ei tähenda see ebaolulisust või elujõu puudumist. Pigem on tegu ühe mõjuallikaga muu praktika seas ja vahel, tihtipeale ka taga. Kirjandus isegi jaguneb paljudeks väikesteks jõukolleteks, sellest moodustub killustunud platoo, kus ei puudu oma vertikaalsus, kuid see vertikaalsus pole enam üheselt nähtav, vaid sõltub vaatenurgast. Seega pole üllatav, et kõrvaletõrjutus nõnda jõuliselt ka eesti kirjanduses üha enam…
-
Teine raamat kannab üsna nunnut pealkirja „12 jõulujuttu”, kuid selle autor on üks juhtivaid eesti kirjandusnaturaliste Tarmo Teder. Värske jutukogu kätkeb aastate jooksul ajakirjades ja ajalehtedes ilmunud jõulujutte. Kuid võib-olla tõestab Eesti Ekspressi veidi kiuslikult kõlav uusaastasoov detsembri teisel poolel levima hakanud kuulujutu paikapidavust – et Tarmo Tedre tänavune, just EE -le mõeldud jõulujutt oli küll õrn ja rõve nagu alati, kuid sedapuhku nõnda tugevalt rõhuga…
-
Kvantitatiivsed näitajad on kvalitatiivsetest teadagi kergemini haaratavad, pädevat kaaluv-kriitilist ülevaadet sellest teosest annab ilmselt oodata ja seda mitte ainult materjali mahukuse tõttu, vaid ka põhjusel, et enamik selleks teoks esmasobivamana tunduvaist isikuist on ise asjaosalised. Ja viimasena ei mõtle ma ainult kirjandusteadlasi – ka mõned suurraamatus käsitlemist leidnud kirjanikud võiksid potentsiaalsete vaagijatena tulla kõne alla, kuid näiteks abielupaar Helga Nõu ja Enn Nõu on raamatus sedavõrd…
-
Aga haiget tegi see juba Anton Hansen Tammsaarele. Ma esitan ühe katke Tammsaare artiklist, mis ilmus 1934. aastal, pealkirjaks on „Õnnelikest ja õnnetuist aegadest”: „Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingisugused erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid meid kordamööda…
-
*
mida jääd uskuma, see
ongi päriselt
särab ja soojendab
vilgub ja variseb
surub su näoli
viirastuste vastu
ootama
igavesti halastuslasku
*
öö nagu ahenev tunnel
mul on hirm
midagi muud ma ei tunne
midagi muud ma ei taipa
öö nagu pimenev tunnel
seda, mis kallis, ei hoita
midagi muud ma ei tea
midagi muud mind ei aita
*
hoia mind, vesi
võta mind omaks
saame kahekesi
yheks ja samaks
valusaks paineks
sulada korraga merre
vaikselt, uhkelt surra
ükskõikseks laineks
*
vette ma lähengi
tulle, maasse või õhku
tagasi piisaks, sädemeks,
mullaks või tuuleks
sind ma ei võta
viimsesse…
-
Nii tõlkimine kui toimetamine on ühed salapärased tööd, mille tegijad jäävad kurbtihti kirjanike varju. Ometi sõltuvad need sõnad, mida me trükimustas loeme, mis meid põnevile ajavad, hingetuks naerma või hoopis haledalt tihkuma panevad, mida me meelde jätame, salmikusse kirjutame või kohvilauas ette kanname, just nimelt tõlkija sõnavarast, sarmist ja tundlikkusest – muidugi, kui tegu on mujalt pärit teosega.
Lapsena meeldis mulle hullupööra prantsuse kirjaniku Alan Massepaini seiklusjutt…
-
Raamatu tooni annab juba kaanepilt, kus viksilt rõivil maamees on ohjest hoidmas etterakendamiseks valmis hobust, vankriaisad murul, koer õue peal toimuvat vahtimas. Kosjasõit? Kirikupyha? Simman? Laadapäev? Või on hobune just laadalt toodud ja uudistab uut kodu. Igal juhul on pidupäev ja mingi asi on korras. Sealt paistab rahulolu. Muud töö- ja ilufotod näitavad endist tausta ja samas võõritavad. Need pildid on leitud Oidsalu uuest suvekodust Roosna…
