-
B
„Viis viimatist” kirjeldab pensionieelikust lasteaiakasvataja viit viimast detsembripäeva kusagil Eesti väikelinnas või asulas. Uusaastal saab peategelasest tegus daam 60-aastaseks, autor vaatleb ja kirjeldab Eerikat ümbritsevat elu ja inimesi. Vahest võiks seda liigitada belletristiliselt laiendatud piiluvaks päevaraamatuks, mida ei panda kirja tagantjärgi fikseerides ega iluledes, vaid ollakse nagu jooksvalt ja jälgivalt protsessis, eluliikumises ja päevakäikudes. Autor on Eerikas näiteks vannitoas, voodis ja mujalgi privaatsfääris nii kinni,…
-
Aastatuhandevahetuse paiku või pisut enne seda heljuski hetkeks kohaliku kirjanduse varsakopli kohal esteetilise sundparteistumise vaim. Uus põlvkond sõnaseadjaid näis mõistvat, et selles kõigi sõjas kõigi vastu, mida elu esteetika eesliinil enesest paratamatult kujutab, on kasulik leida liitlasi ning liikuda grupis. Nii on lihtsam pildile pääseda, raha taotleda, kirjastuskulusid kanda, trükiseid müüa, kirjandusõhtule publikut koguda jne. Nutikalt valitud rühmituse nimi, identiteet ja imidž toimivad kultuuriturul brändina; grupisisene rivaliteet…
-
1.
Vahepeal on mul tunne, et Kasemaa luule on üks suur hanitamine, et ta kirjutab meelega lõdva käega ja matkides ja jätkates säält, kus keegi pooleli on jäänud. . . . Kiusab vanainimesi, häbitu poiss! Andrus Kasemaa üllatas läinud aastal mõjusa debüüdiga „Poeedirahu”, mis kandis logelemise-olelemise-molutamise (molutamine on ju maakeelne vaste meditatsioonile) filosoofiat. Tema teine kogu „Lagunemine” on veel julgem ja vabam – rahuliku, proosaliku, serviti sihilikult kohmaka süntaksiga jutustab…
-
Debüütide auhindamist kaaluvad žüriid ei tohiks „Vaba pattulangemise seadusest” (VPS) kergekäeliselt mööda vaadata. Raamatu suurimaks vooruseks on fantaasiaküllasus ja mitmeplaanilisus, nimetaksin romaani koguni võimalike maailmade koondumispunktiks. Üheks võimaluseks on lugeda teost ulmeromaanina, sel juhul võiks esile tõsta sci-fi ja fantasy žanride ühendamist orgaaniliseks tervikuks. Teose põhisituatsiooniks on katastroof: maailmast on kadunud elekter. Antud maailma ümber põimuvad mitmed teised: pooldumist ning iseloomujoonte mõõtmist võimaldav kvantreaalsus, tegelaste unenägudes…
-
2.
„Tee” on oma lühidusest ja nappusest hoolimata väga sisendusjõuline, tugeva – ja väga sünge atmosfääriga lugu. See kirjeldab kahe nimetu inimese, isa ja poja, ekslemisi mingi kohutava katastroofi tagajärjel hävinenud tsivilisatsiooni ja looduse varemetel. Postapokalüptilise atmosfääri käivitavad McCarthy visandatud maailmas mõjusad vastandused: näiteks asetub pidev, lõikav ja taandumatu külm, mis ei tagane, hoolimata sellest, et isa ja poeg liiguvad lõuna suunas, vastu taamal lõõmavatele tulekahjudele või…
-
Olengi hakanud endamisi kasutama mõistet „minakirjutus”, et märkida mingit intuitiivselt piiritletavat komponenti autobiograafilise (ehk omaeluloolise) kirjutamise sees. Minu intuitsiooni lähtepunktiks on see, et autobiograafilisuse juures ei pruugi narratiivsus olla see põhiline muster, millele endast-kirjutamine püüdleks või milles „mina” n-ö selgub või tabatakse, pigem luuakse narratiivsuse abil teatav raamistik, ettevalmistav ja vooderdav sõrestik, mis võimaldab osutada ja välja joonistada teatava spetsiifilise minasuse- või isedusetaju, mingi figuuri, millesse…
-
Kõigepealt on Aurel ja Illimar enam-vähem sama aja lapsed (Tuglas sündis 1886, von Vegesack 1888). Nad on pärit enam-vähem samast kandist: Illimar Võnnu kihelkonnast Eesti provintsist ja Aurel teiselt poolt Koiva jõge Liivimaa provintsist. Mõlemad on mõisalapsed – üks elab küll mõisas sees, mõisniku, teine aga mõisa lähedal aidaülema peres. Arusaadavalt on mõis olnud XIX sajandil tõmbekeskus, ühiskonna- ja rahvusgruppide kohtumispaik, seda ennekõike sakslaste ja eestlaste/lätlaste…
-
Karl Ristikivi „Päevaraamatu” (1957–1968) enam kui tuhandet lehekülge naudivad algusest lõpuni ilmselt vähesed kirjandushuvilised. See on ränk ja depressiivne, osalt ka tühiste korduvate üksikasjadega koormatud lugemine. Olgem uhked, et Eesti kultuurikiht on nõnda rammus, et kannatab trükkida klassiku iga rea, ent midagi hullu poleks juhtunud, kui avaldatud versioon oleks olnud poole õhem praegusest. Vaieldamatult on „Päevaraamat” oluliseks täienduseks varem avaldatud kirjadele (1985/2006, 1987, 1996, 2000, 2002),…
-
Hiljuti ongi Sirje Olesk ennustanud igati usutavalt, „et just need [omaeluloolised] materjalid jäävad pagulaselu mõista soovijate jaoks primaarseteks, mille juurde loetakse vaid mõningaid püsimajäänud kirjandusteoseid” (Areen 6. II 2009). Ristikivi kuulub muidugi nende pagulaskirjanike hulka, kelle loomingut unustus ilmselt ei ohusta. Küll aga pakub tema päevaraamat terve rea huvitavaid ääremärkeid Rootsi eesti pagulaste eluolu kohta, mis vääriksid edaspidi kindlasti nii analüüsimist kui ajalugudes arvessevõtmist. Teated ainitiste…
-
Aga kuidas muidu seda saadet püstipäi lõpetada kui kasutada võimalust olla esimene, kes võtab kokku kogu kümnendi kirjanduse? Saate lõpetuseks kõneldul põhinebki siinne jutt. Muidugi võib paljugi põnevat veel poole aasta jooksul juhtuda, nii mõnigi suurteos lisanduda, aga kui see saab olema senisest midagi kapitaalselt erinevat, eks kuulu ta siis juba loomuldasa uude kümnendisse. Mingit edetabelit ega soovitusnimistut ei tule, pigem katse aru saada, mis neil…
