-
Ettevõtmist, mille käigus Andres Ehin külastas Varblat, Tõnu Õnnepalu Lillit, Eia Uus Kiiklat, Urmas Vadi Varnjat ja Mehis Heinsaar Vormsi saart ning mille tulemusena sündis kogumik „Mehed ei nuta”, kandis aga ilmselt mitu eesmärki. Kindlasti andis see „Prima vista’le” täiendavat värvingut, andis kirjanikele võimaluse pühendada neile tundmata kohas mõned päevad kirjutamisele ning sirutas tõepoolest festivali käe kaugemale Tartust ja teistest partnerlinnadest. Ennekõike oli ettevõtmise eesmärgiks aga küllap…
-
Kas Oidipusel endal oli Oidipuse kompleks? Jacques Lacani arvates on vastus küsimusele „kes on Laiose mõrvar?” Oidipusele algusest peale teada: tõe avaldumine tragöödia käigus on äratundmine, mitte avastus. Arvata on, et nii „Türann Oidipuse” tõlkija kui autor Pontios Chersonesos teavad hästi, mis teoksil. Sellegipoolest on mõnus „Türann Oidipust” psühhoanalüüsida: eestikeelne „türann” kõlab freudistlike naljade ning sõnamängude valguses üsna kahtlaselt (paljastades võimu ja seksuaalsuse varjatud haakumisi), rääkimata…
-
Mulle tundus, et luuletaja loob oma loomuliku olemasoluga siia dimensioone ja sügavust, mida meil muidu poleks, mida me ei haaraks ja ehk ei aimakski. Nüüd ma olen muidugi aru saanud, et suurem osa inimkonnast – eestlastest – nii ei mõtle. Et kirjandusele ja luulele vaadatakse ikka kui miskile iluvidinale, tilulilule, mis me kultuuri küljes ripub, tolkneb, ja mida me kuidagiviisi endale lubada saame, kuniks raha on…
-
Teisest küljest lubab päevik tõepärasuse rikkumist nii palju kui süda lustib. Sinna ei pea ju kirja panema ainult ükskõikseid juhtumisi, tuimi episoode: kuupäeva kandev lehekülg võib sisaldada mis tahes kujutlusi, unenägusid, fantaasiaid, sest needki on sisemaailma dokument, teadvuse ajaliselt fikseeritud jälg. Valetage, nii palju kui süda lustib! Ärge hoolige morni reaalsuse virinast ja grimassidest! See kõik on päevikus lubatud, sest päevik pole teaduslike katsete kirjeldus, vaid…
-
Siin on probleem. Eestlaste praegune „Väike entsüklopeedia” määratleb mõiste „miniatuur” kui proosa pisiteose ja väidab, et Juhani Aho eeskujul on samas tähenduses kasutatud ka nimetust „laast”. Seevastu n-ö õige Eesti Vabariigi entsüklopeedia viiendas köites aastast 1935 kirjutatakse miniatuurist: „Õige piiratud ruumilise ulatusega (kuni mõni lehekülg) proosateos, mis oma kokkusurutud objektiivse sisu ja probleemistiku ulatuse poolest haarab suhteliselt samu komponente kui näit. romaangi”. Nii et – mis…
-
Musketäride ideaalid ja varakapitalism
Kui ma ei teaks, et tugev osa raamatuks koondatust on värske, alles lähiaastail ajakirjades ilmunud või täiesti avaldamata, ütleksin vist, et tegu on Kivastiku parimate lugude kogumikuga. Väga paljud raamatu teemad on mulle üsna konkreetselt tuttavad ja armsad juba vaata et kakskümmend või viisteist aastat: trotsi tekitav oivikust väikevend, sport ja esimesed suitsud, vanaprouad Tartu Väike-Tähe tänavast, kuuekümnendatesse ulatuva muusikaga seonduvad…
-
„Väikesed vanamehed” oli karakteritega täidetud tervik-narratiiv, millele lisas põnevust meheliku vaatepunki kasutamine, kohakirjeldus ja kus oli ikkagi olemas tegevustikku käivitav intriig. Nõrkadeks külgedeks olid karakterite skemaatilisus, paljude arvates stereotüüpsus, aga, mis peamine, Laanem valdas selles raamatus muljetavaldavalt hästi loojutustamist, kuigi ei kasutanud ära kõiki loost välja kasvanud võimalusi ja intriige ning lõpetas romaani usutavasti kiirustades, otsi kokku traageldades. „Teise albumi sündroom” on raske nähtus. Eelkõige seetõttu,…
-
Niisiis, 19 eripalgelist ja eri tasemel proosapala, ja igaühest võiks ju ka midagi arvata. Kiita või kurjustada, nagu see asi tavaliselt käib. Aga see oleks liiga lihtne lähenemine. Läheneda üldisemalt ja üldistavamalt? Proovi sa ainult! Berk Vaher on oma eessõnas enam-vähem kõik võimalused sellest raamatust rääkida tegelikult blokeerinud. „Sestap ärgem kõnelgem kirjandusloost või sellest, milline eduprotsent kirjandusloo kujundamisel ühel või teisel varasemal noorautorite kogumikul on olnud.”…
-
Võõras
„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad…
-
Gómez Dávila oli filosoof, mitte kirjanik nagu Solstad, ja tema kitsamad motiivid olid mujal – ta ei soovinud luua filosoofilist süsteemi, küll aga oli tal kindel ettekujutus oma mõtete kulgemisest ja maailmatervikust. Seetõttu ei pidanud ta vajalikuks alustada A-st ja B-st, vaid pani kirja ainult selle, mida pidas ise oluliseks. Näiteks lause: „Ühe asja pooldajad on reeglina parimad argumendid selle vastu”, mis annab vastuse nii küsimusele,…
