-
Lavakujundusest
Böömi lavakujunduse barokk peaks vastama sellele, millesse tegelane teose alguses ärkab (päris otseste ärkamisstseenidega algavad „Kojamehe naine”, „Topeltvalguses” ja „Üüriline”). Selle teistsuguse ümbruse (kummalised kuurid, painavalt madalad aknad, eriti olulised on ka kõrge ja madala vahekorda hästi iseloomustavad rõvedad peldikud) taustal kujuneb see, mis Vindi enda sõnu laenates loob sõnulseletamatu: „Kui mõnikord maalikunstist räägitakse, siis metafüüsika puhul tuletatakse hoobilt varast de Chiricot meelde. Ma loodan,…
-
Erik Sakkovi „Valget raamatut” lugedes mõtlesin, et pole välistatud: üks neist suurtest poistest võis olla tulevane Pantokraatori bassimängija – oldi ju osalt klassivennad. Muidugi, see on tühipaljas oletus, kuid samas on selge, et tollal polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool käis lihtsalt üks teismeliste bändiproov, tehti bändi, millel oli ehk nimigi, aga see on ununenud, igatahes minul. Ja sellest…
-
Viimaste hulka on teatud mõttes isegi raske hinnata, sest ainult kirjandusele pühendatuid on vähe, küll aga on jaamades saateid, kus teinekord käsitletakse ka kirjandust. Näiteks Kuku raadio „Eesti lugu” või Vikerraadio „Kultuurikaja” on saated, kus aeg-ajalt kuuleb kirjandusteemalist juttu. Raadio 4 saatekava lehitsedes torkas silma lausa kaks otseselt kirjandusega täidetud saadet nagu „Raamatukoi” ja „Kirjanduslik risttee”, lisaks loetakse ette ka järjejuttu. Eestikeelses avalik-õiguslikus raadios on kirjandusega…
-
Aga selles asi ongi: Rohelennu ballaad on pigem Merilai teose vastand. Ja kes ikka toda Krulli lugugi tegelikult lugenud on, paljudel tänastel „lihtsatel lugejatel” (pool kuningriiki ühe säärase eest!) tollest jõud üle käib? Kuigi see jääb kindlasti markeerima ajastu poeetilist palet ühe tähelepanuväärse ja mõjuka teosena. Luulel pole praegu tiraažide mõttes suurt lööki – kuigi vaimse välja loomisel usun tal olevat üliolulist jõudu –, saati siis…
-
Kõlab ju veidi karmilt või mis? Meiel küll ei väsi korrutamast, et tema pole selle raamatu sihtgrupp, ja see on ka arusaadav, tõesti pole. Aga tahaks loota, et ajakirjanikuna ja ka küllaltki aktiivse kirjanduskriitikuna suudab inimene vaadata asjadele oma kõige isiklikumatest eelistustes lähtumata. Vastasel juhul kõlab see nagu nood uudistekanalite tänavatel küsitletavad, kes põhjendavad oma homoviha ja kiviaegset vägivalda nähvamisega „ei poolda!”. Ühelt poolt tellis Sirbi…
-
Ajuti oli ravi aga kurnavamgi kui kasvaja kopsus ja siis tehti paus, kuni Valeri Ivanovitš uue semestri algul ise otsustas, et parem on seista ka surma suus tudengite ees, kui kannatada valude käes rohtude all, mis niikuinii ei päästa. Nii ta igatahes ise tunnistas, kui me mulle ootamatu üllatusena peahoone Veski-nimelise ehk numbri järgi 139. auditooriumi uksel kohtusime. Meil mõlemal algas kohe loeng, jutt oli lühike.…
-
Kõikjal, kuhu läksime, tekkis meil kuulajaskonnaga diskussioon. Lugesime ette oma vanemaid ja uuemaid tekste ning alati kutsus see välja avarama diskussiooni nüüdisaja kirjanduse rolli ja tekstide sisu üle. Eakamad inimesed väitsid, et neile meeldib rohkem klassikaline kirjandus ning nooremad leidsid jälle, et meie tekstidest on lihtsam aru saada, sest oleme nendega ühes rütmis. Igipõline generatsioonide-vaheline konflikt? Kindlasti, kuid jutukamad ja aktiivsemad pärijad olid siiski minust vanemad…
-
Kauksi Ülle luges omi tekste võru keeles ja pälvis kõikidel kohtumistel hulgaliselt huvi võru keele ja kultuuri küsimustes. Esitati ka teistsuguseid küsimusi: Kas te ei arva, et võru murre mõjub eesti keelele hävitavalt? Keegi meist seda ei arvanud. Eesti keel on niigi väike ja kas te ei karda, et igasugu murded ju söövad ta lõpuks ära . . . .? Ei karda. Kohtumised kõigis neljas raamatukogus olid sisukad ja…
-
Ma adun suurepäraselt, mida mõtles Georg Steiner, kui kirjutas hea lugeja „vastusekohuslusest” teksti ees – lugeja sunnist vastata kirjutajale tänuga ehk „kirjutada omalt poolt raamat loetule vastuseks”. Selline vastusekohuslus ei pea ega saagi väljenduda alati kirjutamises (veel vähem raamatu kirjutamises), lugeja on oma kohuse kirjutaja ees (minimaalselt) täitnud juba siis, kui tal on huvi ja tahtmist loetu üle kas või pool tunnikestki vestelda (soovitavalt mõne targema…
-
Muidugi on raske midagi öelda autori kohta, kelle loomingut ei tunta: inglise keeles on praegu lugeda neli, prantsuse keeles kolm ja vene keeles vaid üks Mülleri tervikteos, lisaks veel näpuotsaga luuletusi ja jutustusi. Kuid need, kes teda on lugenud, juubeldavad ülevoolavalt ja räägivad, et tema autasustamine tähendab kirjanduse triumfi. Kuna ka eesti lugejal ei ole seni võimalust olnud Herta Mülleri loominguga tutvuda, kasutan juhust, et arutleda…
