-
Kahepäevasel konverentsil on kolm tunniajalist plenaarettekannet: Peeter Torop räägib tõlke- ja kultuuriloo seostest ja tõlgete rollist kultuuri autokommunikatsioonis; Tartu ülikooli inglise filoloogia osakonna külalisena astub üles Theo Hermans (London), kelle teema on tõlge kui kaudne kõne, mida raamivad jutustus ja hoiak otseöeldu suhtes. Tallinna ülikooli külalisena peab ettekande Nikolaj Aretov (Sofia), kes kõneleb tõlgetest väikese kirjanduse perspektiivis. Kokku on ettekandeid 43, kolmes sektsioonis tutvustatakse valminud või…
-
Anne Lange: Teie ettekanne, mille teemaks on tõlked kui kirjandusteaduse uurimisobjekt, viitab aastatel 2000–2004 ilmunud kuueköitelisele Euroopa kirjanduse tõlgete retseptsiooniloole Bulgaarias („Преводна рецепция на европейска литература в България”, I kd inglise kirjandus, II vene kirjandus, III antiikkirjandus, IV slaavi kirjandus, V skandinaavia ja balti kirjandus, VI Balkani kirjandus). Niisugune publikatsioon mõjub utoopilisena Eestis, kus tõlked kui väliskirjandus on rahvusteaduste uurimisobjektina marginaalsed. Mis ajendas Bulgaaria uurijaid ja…
-
Tõlkija liigub ja mängib keeltevaheliste nihete ja libisemisega isikupäraselt, dünaamiliselt. Igaüks tajub teksti isemoodi. Niisugust asja nagu täiuslik tõlge ei ole olemas. See teebki tõlkimise huvitavaks. Tõlkimine on omamoodi marsruut, tekstiplokkide kõnnitamine, püüe edasimineku käigus aru saada, mida artikuleerida. See on lugemise vorm, mõistatuslik protsess, kus märgid leheküljel teisendatakse või tõlgitakse sõnadeks, mis kutsuvad lugeja peas esile pilte, dialooge ja tundeid. Me reisime raamatutes, nagu me…
-
Vastsete tekstide kõrval ilmus eelmisel aastal veel tema valikkogu „Ülalt alla”, mis esindab ausat usulist tunnet otsivat jambilist värssi. Raamatut pärgab Rebekka Lotmani magistriväitekirjal põhinev mahtuv saatesõna; samalt uurijalt pärines teatavasti ka valimiku „Surmapõletaja” (2006) järelkirjutis. Nii inimlik kui ka kosmiline armastus elab Indrekul südames ja tema täpne sõnastuslaad ehk meistrikäsi on paljudele ammu tuttav, kuid viimatine vabavärss üllatab meid ometi värske, otse allikapuhta ehk siira…
-
Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk mõistlikum teha remonti kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse”, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat pealehakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus. Siis on veel lapsukesed, nemad hakkavad jonnima ja jalgadega trampima. Neid nimetan ma siin…
-
Irooniat on meil seega vajadusel piisavalt. Pigem tundub, et kohati ei leia iroonikud seda, mille üle naerda. Tahetaks küll, aga rollid on ära jaotatud, ühiskondliku kõlapinnaga teemasid ei näi olevat küllalt. Siis ei jäägi naljahammastel üle muud kui naerda nende nähtuste üle, mis võib-olla esmajärjekorras naerma ja ironiseerima ei kutsugi. Selliste keskpäraste, isegi tavaliste nähtuste üle. Seda teed on igatahes läinud Jaak Urmet, kes on nüüd…
-
See toimus üle kolmekümne aasta tagasi. Mu sõber Linnart Mäll teatas ühel päeval mulle, et on kavas korraldada teatavate inimeste kokkutulek ühes rannas, kus toimuvad ettekanded. Ta kutsus ka mind, muidugi olin meelsasti nõus. Ja seal pidas zen-budismist pika loengu noor Mart Helme. Muidugi oli siis see kõik mulle uudne ja huvitav, kuigi aru ma suurt siis veel ei saanud, kuid meelde on see jäänud, kuigi…
-
Noorteraamatutest teatakse Sass Henno raamatut „Mina olin siin” ja Aidi Valliku Annilugude triloogiat. Koolist jäävad kindlasti meelde aabitsad: eeskätt muidugi vanem, Tungla/Valteri oma, aga miks mitte ka uuem, Vaiksoo/ Ilvese osalusel sündinud lugemaõppimise raamat. Kestmisega on keerulisem, sest praegu tähendaks see kohvipaksu pealt ennustamist. Arvan, et kindlasti jääb kestma Leelo Tungla „Seltsimees laps” ning „Samet ja saepuru” – kui seda üldse lastekirjanduseks pidada, aga no leppigem…
-
Aga piibli, põllumajanduse ja tervisliku toitumise juurest lastekirjandusse. Sada raamatut mullu on kuus rohkem kui tunamullu. Nende saja hulgas on 10 luulekogu, 87 proosaraamatut, 2 näidendikogumikku ja üks koomiks. Noorteraamatuteks saab liigitada laias laastus 15 teost.
Alustan omamaisest koomiksist. Kaunis haruldane nähtus teine. Kui neid kirevaid ja väljamaiseid meil veel polnud, tegime ise ehk traditsioon on olemas. Ometi pole Olimar Kallasel siiani mantlipärijat. Jah, ajakirjanduses toimetavad žanrit…
-
Mille alusel siis anda hinnangut? Defineerimisel tuleb arvatavasti lähtuda ikkagi juba nimetatud gruppidest, keda lastekirjandus puudutab, s.t lastest, lastekirjanikest ning -kunstnikest, lapsevanematest ja õpetajatest. Loen siinkohas lapse kirjandusalasteks õpetajateks ka lasteaiaõpetajad ning lasteraamatukogude töötajad. Mulle tundub, et see on täiesti õigustatud, sest neil on lapse kirjandushuvi suunamisel peaaegu sama suur tähtsus kui kirjandusõpetajal koolis. Milles seisneb raamatu tähtsus lapse jaoks? Mida laps raamatult ootab? Tõenäoliselt üsna…
