-
Rõõmustagem meiegi, lugejad, sest lugedes selgub, et Tšiži tekstid ei eelda meilt erilisi psühhiaatria-alaseid teadmisi, need võiks liigitada populaarteaduslikeks, kuid seda enam paneb mõtlema – kas ei ole tähelepanuväärne, et kõik nii-öelda erialased mõisted, mida Tšiž kasutab (paranoia, hüpohondria, maniakaalsus, depressiivsus jne), on praeguseks juba liigagi mõistetavad või üldteada, kuuludes pea igamehe tavaleksikoni? (On see omamoodi kinnituseks, et XX sajand on olnud üleüldise psühhiaatristumise – või…
-
Olgu, lumi,
tule. Tule, tee ja ole.
Võtan sind vastu – tule mu aeda,
istu, pikuta, puhka oma mõõtmatut keret.
Toeta ennast vastu mu aialippe, nõjatu neist
üle, vaju meie autole ja majale, kata kõik klaasid oma
jääga, et sul oleks mugavam toetuda. Siruta oma sõrmed
purikatena maani, vabandust, lumeni. Kui kühveldan sind, siis
tuiska vaikselt ja märkamatult tagasi mu labidale. Tervitan sind
oma krae vahel, tuisk, higistan su lund tassides nagu kuuma päikese
all. Keeruta…
-
2.
Toomas Vint kirjutab oma blogis „Mu sõralise sõbra” (edasi: MSS) kohta: „Masendav. Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Mao ja Pol Pothi ideedega, või midagi Baader Meinhofiga sarnast, või hoopis on tegu eelmänguga Antonioni „Zabriskie Pointi” lõppkaadritele. Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja…
-
„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta…
-
Tõsi, see, et kriitikaarutelu ja Eeva Pargi proosast ajendatud artikkel kõrvuti sattusid, andis materjalile teatavat sädet. Võlgneme selle eest tänu kirjandustoimetaja heale tööle. Ka eelmises Sirbis arutelu jätkavat Berk Vaherit paistis see kooslus inspireerivat. Paraku jätkus kaasaelamist üürikeseks. Ühe mu artikli kontekstist välja kistud tsitaadi najal – milles on juttu tänapäeva kirjanduse mõnest iseloomulikult joonest –, teeb Berk Vaher järelduse, et tema sealt küll eesti kirjandust ära…
-
Rahvakirjaniku (pigem küll rahva kirjaniku, ehkki keelereeglid nõuavad siin kokkukirjutamist) tegi Andrus Kivirähast aastasadade vahetusel ilmunud romaan „Rehepapp”. Selle nimitegelase käitumise pinnalt tuletatud termin „rehepaplus” on väiklase elulaadi sümbolina kindlalt süüvinud meie argikeelde. Mõneti ülekohtuseltki, sest rahvajuttudest teada rehepapi „prototüüp” oli märksa sümpaatsem tegelane. Kuna aga Kiviräha rehepapp tegutses-toimetas just novembrikuus, võikski novembri üks paralleelnimesid olla rehepapikuu.
Kiviräha järgmine romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) on tänaseks…
-
Ja see omakorda on juba üks vastus Jan Kausi esimesele küsimusele „Millised on praeguste kirjanduskriitikute võimalused ja kohustused ilukirjanduse tutvustamisel ja mõtestamisel?”. Mitmed eelmisel reedel sõna võtnutest täheldasid arvustuste lühenemist ja taandumist kaubanduslikuks tutvustuseks, meediakuvandite võimenduseks; aga kuis saanuks see sündida ilma kriitikute endi järeleandlikkuseta? Veel enam, kaasaaitamiseta?
1990ndate lõpul ja 2000ndate alguses, mil see muutus ilmsemalt maad võttis, oli kiirreageerimine ju väärtus omaette, see paistis „klikimeedia” ajastul…
-
Eeva Park prosaistina – kas kanaarilind kaevanduses või peene pintsliga portselanimaalija?
Eeva Park. Hullu Hansu lugu. Kujundanud Andres Tali. Eesti Raamat, 1988.
Eeva Park. Tolm ja tuul. Kujundanud Tiiu Pirsko. Eesti Raamat, 1992. Kordustrükk, Varrak, 2006.
Eeva Park. Mees, kes mäletas elevante. Kaane kujundanud Milvi Torim. Huma, 1994.
Eeva Park. Naeru õpilane. Toimetanud Helle Tiisväli. Kujundanud Katrin Kaev ja Sigrid Pavel. Kupar, 1998.
Eeva Park. Pääse…
-
JOHANNA ROSS:
1. Kriitikud võiksid olla kõvema sõnaga, kui nad seda praegu on. Pilti muidugi kallutab see, et kui otsida mõne raamatu kohta Google’ist teavet – ja kust siis veel? –, tulevad samadel demokraatlikel alustel välja niihästi tõsised arvustused, ajalehtede ja kirjastuste promonupud kui ka blogijate pahatihti eksalteeritud karjatused. Seda võib ju tahtmise korral pidada kriitika võimaluste ahenemiseks, hääle sumbumiseks. Just sellepärast peaksidki kutselised kriitikud oma…
-
Mõne aasta eest pakkus kirjandusloolane Toomas Haug välja veel müütilise Troojamäe, kus Kreutzwald ja ta semud olevat poisikestena Trooja sõda mänginud ning täismeestena sõlminud Viru vande, tõotades anda eesti rahvale vaimuvalgust. Ehk andsidki. Loodetavasti mitte tulevaimu möllavat valgust, mis Trooja linna ammuaega igaveseks ajaloo hämusse paiskas. Metsik salamander on ohjeldamatu ega talu narrimist.
Sestap keelitabki luuletaja Traat kiirgavat tuld rüütama ja tulevaimu austama. „Leegi huvid on ulatuslikud”,…
