-
„Armastuse laiad, kõrged hooned” on eluväsinud ja surmatark luule. Igapäevast leiba suursaadikuna teeniv Jaak Jõerüüt tõmbab selga poeedipintsaku, mille varrukad erinevalt diplomaadikuue omadest on kulunud, hoolikast kirjatööst õhukeseks lihvitud: „paigutab ruumis. minugi mujale. saatuse ratas. / kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid. / luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi. / vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude, / kõik lendab tuulde. lihvija lihvib. / Suur Lihvija…
-
Milleks uus antoloogia?
Selline küsimus võib tekkida, sest eelmine „Rooma kirjanduse antoloogia” (1971, 680 lk), mille koostasid ja toimetasid Ülo Torpats ja Ain Kaalep, oli sisult niivõrd kõrge tasemega ja vormilt sedavõrd hoolikalt teostatud, et kujunes loomulikul moel standardiks. Tollase antoloogia valmimine võttis koos eeltöödega aega viisteist aastat, aga on kujundanud antiikkirjanduse mõistmist juba nelikümmend aastat. Terve põlvkond eestlasi on selle raamatu kõrval üles kasvanud, sh…
-
Eraisikud
Kirjanikud
http://www.aaree.blogspot.com – Aare Pilv
http://svenvabar.blogspot.com – Sven Vabar
http://toomasvint.com – Toomas Vint
http://aapoilves.blogspot.com – Aapo Ilves
http://telkhoone.blogspot.com – Tõnu Õnnepalu
http://luulet6lgendus.blogspot.com – Carolina Pihelgase ja Hasso Krulli luuletõlked
Filoloogid ja sellelaadilised (sh tudengid)
http://smallblueabsence.blogspot.com – Jaak Tomberg
http://jaanusadamson.blogspot.com – Jaanus Adamson
http://hajameelne.blogspot.com – Raul Veede
http://itsinmynature.blogspot.com – Polaarkaru Tartust
http://danzumees.blogspot.com – laiahaardeline kultuuritarbija aastast 2006.
http://lugemine.blogspot.com – Esta Prangel ja Janika Liiv
http://bukahoolik.blogspot.com – „avalik-isiklik lugemispäevik”
http://needread.wordpress.com – Raul Sulbi ulmeblogi
http://marekiasjad.blogspot.com –Marek Tihhonovi ulmeblogi
http://100-raamatut.blogspot.com – kirjandusklassika lugemise projekt
http://yksainus.blogspot.com – teater,…
-
X klassi juhuslikkuse printsiibil kokku klopsitud, poolküpses inimkarjas leiavad üksteist minajutustaja Inga-Kerstin, Kaila ja Jakob. Inga on tormakas tütarlaps, kelle mõttefunktsioonide mustvalgel tõlgendusmasinal tuleb pikkuse ja punaste juuste pärast põdemise kõrval toime tulla uue klassiga, kus ei leidu ühtegi „tõeliselt mehist ja kena kutti”, emaga, kes on „hästi naiivne ja kõiki usaldav inimene”, ja kasuisa Ainiga, kes püsib eeldatavate „äraostmistaotluste” tõttu mustas nimekirjas. Inga vastne sõbratar…
-
Olen ennegi märganud, et Internetis toimub kaks teineteisega vastuolus arengut: inimeste kokkutoomine ja nende lahkuviimine. Blogid toovad kokku ühe subkultuuri esindajad ja ühise huvi süvendamise, sotsiolekti kasutamise ning ühiste ikooniliste teemade, raamatute või autorite kummardamise kaudu tõrjutakse eemale need, kellel on teised huvid . . . .
Nüüd läksin liiga kriitiliseks ning kaldusin vastusest kõrvale. Vastus ise oleks: kirjandusblogidel on oma koht täiesti olemas. Seda nii Eesti kriitikamaastikul kui ka…
-
Püüdes mitmesuguste meetoditega läinud aasta kirjanduskriitikast ülevaadet saada, pidin viimaks käsi laiutades tunnistama, et ei saa aru, kus täpselt toimub XXI sajandi edenedes kogu Eestile ühiseid tähendusi ja väärtusi loov diskussioon kirjanduse üle.2 Või kas selle järele on üldse nii palju vajadust või nõudlust, et tasuks küsimust dramaatiliselt tõstatada? Vahetu tagasiside põhjal võin siiski öelda, et veel vähemalt kolm inimest peale minu arvab, et tasub. Kuna…
-
Moraaliküsimused
Johannese evangeeliumis (12:3-8) räägitakse, kuidas Maarja võidis Jeesuse jalgu hinnalise nardisalviga. Üks jüngritest heidab ette, et salvi oleks võinud kolmesaja teenari eest maha müüa ja raha vaestele annetada. Seepeale teatab Jeesus: „Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.”
Kaupo Meieli luulekogu avaluuletus kõneleb sama laadi moraaliküsimusest: kas olukorras, kus poed on pankrotis ja müüjate elatustase alla vaesuspiiri, on eetiline kõndida mööda…
-
Lõpust on nüüd natuke räägitud, rohkem ei oleks ilus. Tulen korraks alguse juurde. Algus ehmatas ja üllatas väga nukra eestilise olmepildistusega. Õnnetu ametnik paneelmajas – siit võinuks tulla üks üsna tüübilik eesti romaan. Õnneks kohkus autor vist ka ise ära ja hakkas loole järjest vinte sisse keerama. Taas võis tõdeda, et hea põnevik peab esimese viiekümne lehekülje jooksul lugeja endasse mässima ega tohi teda enam lahti…
-
Täiuslik kuritegu
Tähelepanekut Saksa raamatupoes võib pidada kõrvaliseks, kuid mulle näib see siiski märkivat midagi enamat kui pisiasja: muutumas on üldine hoiak selle suhtes, mida me oleme harjunud nimetama kirjanduseks. Kui mõnest romaanist rääkides hakatakse otsustava trumbina käima välja naudingut, on ootused raamatute suhtes muutumas. See omakorda tähendab, et oleme jõudnud olukorda, kus müügiloogika ja logistika, hindamisahela kõigi lülide majanduslikud eesmärgid ja – mida samuti unustada…
-
Loomulikult, leidub küllaldaselt ka erandeid või piiripealseid „juhtumeid”, loetagu kas või eelmise nädala Sirbist Berk Vaheri artiklit. Kuid tendentsi, mille kohaselt ilukirjandusest taanduvad mastaapsed fiktiivsed lood, mis haaravad kaugele ja sügavale nii ajas kui ruumis, on selgelt tajutud ning Johanna Ross on võtnud selle üsna sirgjooneliselt kokku: „Viimase aja proosa tundub pisikesevõitu. /—/ Suurelt, tõsiselt ja hardalt kipuvad asja ette võtma veel üksnes teoreetikud. Proosa väiksus paistab…
