
Florian Illiesi viis tuua kokku ühises aegruumis tegutsenud loojad on sümpaatne ja viljakas moodus luua seoseid.

Kuigi Kristjan Haljaku luulekogus „Elektra Domina“ on kõneleja pidevalt kohal ja ühesugune, jääb teksti tähendus paradoksaalsel moel avatuks.

Joel Jans on roimaraamatus tabanud kõige olulisema: Riia ja Peterburi rafineeritud seltskonnad ei olnud omal ajal Rõngust sugugi kaugel.

Just nende inimeste mälestusi tahaks praegu lugeda, kes alustasid oma tööelu Nõukogude ajal, aga jõudsid palju teha veel ka Eesti Vabariigis.

Mingi eriline jõud peab Laura Pörsti raamatus olema, kui naiste riidekappides sobramine meeslugejat esimesest leheküljest saati lahti ei lase. Või kas oligi lugu üldse riietumisest?

Ingeborg Arvola romaani „Nuga tulle“ keskmes on oma tunnete ja vaistude kohaselt elav naine, kelle käekäigust loob kirjanik haarava ja rikka pildi.

„Hieronymuse“ sarjas mullu ilmunud raamatud kinnitavad kirjanduse suurimat väge: ta näitab alternatiive ja laiendab meie kujutlusvõimet, eriti tõlkekirjandus.

Hea jutuvestja puhul ei arva kunagi ära, kuhu lugu viimaks välja jõuab, küll aga on selge, mille varal ta lõpu suunas tüürib.

Indrek Ojam: „Stseeni ja afekti poeetika juhib meie tähelepanu hoopis teistele asjadele, kui me senini harjunud oleme olnud kirjandusest mõtlemisel.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.