-
Vanasõnad on oma lühidas kujundlikkuses muidugi suurepärased kasutada, aga nende
suur hulk võimaldab alati lajatada nii poolt kui vastu. Ikka samuti nagu võib teha piiblitsitaatidega või filosoofia lausungitega. „Inimene ei ela üksnes leivast.” „ Ilu ei panda padaje.” On tõsi, et ilma leivata läheme ärevaks juba päeva jooksul, kuid tegelikult ei möödu ühtegi päeva ka nii, et me ei ahmi endasse „vaimutoiduks” nimetatut. See käib nii…
-
Millest räägivad kaks vanaks saanud kirjanikust sõpra lõkke ääres? Ah, eks sellest ja teisest, elust ja surmast, loodusest ja ilmastki, aga jah, oletajal on õigus – varem või hiljem hakkavad nad ikkagi rääkima kirjandusest. Omaenda tehtud või tegemata jäänud töödest. Minul polnud põhjust isegi viimastest rääkida, küll oli aga Enn oma juubeli vägeval moel ära märgistanud. Tema Naani-raamatut esitleti tegelikult juba maikuus Tallinnas kirjanike maja musta…
-
Ilmselt pole inimloomusele soov olla teistega võrdne kuigi omane, vendlus tundub hoopis vastumeelne, ning kommunismi senistel teostuskatsetel on valatud sadade miljonite süütute inimeste verd, tunduvalt rohkem kui kristluse, islami või mõne muu ideoloogia levitamisel. Parteilased on olnud õnneks rahumeelsemad, nemad huvitusid ja huvituvad üksnes isiklikust heaolust, kui võimalik, püüdsid ja püüavad nad oma asja ajada veretult, erinevalt kommunistidest, kes rajasid kõigepealt vangilaagrid ning kehtestasid raudse tsensuuri.
Sihtgrupp…
-
Iiri kõnekäänus nimetatakse kolme halvimat asja, mis võivad küla tabada: katusemeister tooreste õlgedega, külvaja, kes paneb paksult, ja naine, kes luuletab. Kuidas sina, eesti soost luuletaja ja tõlkija, olles abielus iiri luuletaja Sadie Murphyga, selle peale vaatad?
Luuletamine pakkus naistele vähemalt mõnes kultuuris võimaluse ennast ausalt ja iseseisvalt väljendada. Seda on selgelt näha näiteks iiri rahvaluules. XIX sajandi kodanlikud naisluuletajad olid enamasti tohutult tugevad ja iseseisvad inimesed…
-
Paistab, et sellel Agualusa jutustatud lool ja tema romaanil „Minevike müüja” on selge ühisosa. Seda võib nimetada soojaks hoiakuks üleloomuliku suhtes. Seda tasuks lähemalt kirjeldada, kuna see ei tundu enam nõnda enesestmõistetav, et piisaks selle kui fakti nentimisest. Esiteks tasub kaaluda Agualusa raamatu meelelaadi laiema konteksti, postkolonialistliku Aafrika kirjanduse taustal. Tõsi, seda on mõnevõrra raske teha, sest puudub täielik pilt toimuvast. Kui aga vaadata mõningaid sama piirkonna…
-
Küll on Mattheus väga soojalt kirjutanud vanaemast; need on raamatu parimad leheküljed, mille väärtust ei kahanda tõsiasi, et varem on armastatud vanaema surma harukordse jõuga kirjeldanud Proust („Kaotatud aja otsingud”, III köide, „Guermantes’ide pool”, 2. osa). Mattheuse loomingulised probleemid on mulle samuti tuttavad – mälu ja kui palju seda saab usaldada. Tagantjärele kipub minevik üheks suureks massiks sulama ja seda korrastada pole lihtne. „Lapsena tegi mind…
-
Masing taipas juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, et indogermaanid tekkisid umbes aastal 2000 eKr hobuse taltsutamisega Kaspia mere kohal olevais steppides soomeugrilaste ja kaukaaslaste segunemisest. Sellest on kirjutanud ka lingvist vürst Nikolai Trubetzkoy. Ja ega neid, kes seda „teooriat” usuvad, pole olnud palju siis ega ole ka praegu. Nüüdne populaarne Marija Gimbutase teooria indogermaanide iidsuse ulatumisest kümnete tuhandete aastate taha on muidugi tühimüüt, aga seda usutakse…
-
Otsisin just sobivat jutu jätku, mis meie olukorra kokku võtaks. Ütlesin: „Kõlblik tee ei kõlba.” Samal hetkel sain aru, et see on ju üks võimalus Lao-zi esimese rea sõnastamiseks. Jajah. Rääkisin sellest ka sõbrale, kes polnud selle tekstiga varem kokku puutunud. „Tee” ehk „dao” on hiina keeles ka üldmõiste ja seda kasutatakse väga laias tähenduses, kas või universumi algoleku nimetamiseks, aga et tegelikult:
„Nimi ei tähenda midagi.”
Hm, mõtlesin.…
-
Lisaks nimetatud kolmele on olemas juba 1937. aastal (kordustrükis 1995. a) ilmunud August Wesley kaudtõlge ja ainult Internetis leiduv Alar Voitka tõlge (http://www.hot.ee/ voitka/daodejing/daodejing.html). Nii et kokku vähemalt viis, mis avalikult kättesaadavad. Ühe nii väikese keele kohta mitte sugugi vähe. Kuna Sirp palus mul kirjutada võrdlevalt kolmest tõlkest, Mälli, Kaplinski ja vastilmunud Tõnn Sarve omast, siis Wesley ja Voitka versioonist siinkohal rohkem ei räägi.
Esimese hooga huvi…
-
Kristiina Ehin ei ole aga allaandja tüüp, sihikindlalt ja kas või väevõimuga oma lüürilise mina vabaduseiha alla surudes kujundab ta sellest mina-sina heitlikust suhtest ja sadadest ohtlikest seisunditest välja ühe ilusa Meie, mis luulekogu teises pooles prevaleerib nii (tegelikult üsna ebamäärase) kindla kuju- ja näota isetu Sina kui ka väga iseka ja ise(mitte-?)seisva Mina üle.
Üks Kristiina Ehini luule eripärasusi, mis teda teistest Doris Kareva (juba 30 aastat…
