-
Ilmselt juba praegu räägitakse Saksamaa koolides ja ülikoolides suurt saksasaksa kirjandustüli ja 90ndate alguse kirjandustekstide ümberväärtustamist käsitledes eeskätt Teist ja Teie loomingust, sest just 1992. aastal selgus, et olite informaatorina julgeolekuteenistuses arvel ning Teile oli antud agendinimeks Margarethe. Kaust avati 1959. aastal ning suleti üsna pea informaatori koostöövalmiduse puudumisel. Sellest hoolimata sattusite topeltrolli (moraalsuse instants vs. julgeolekuteenistuse mitteametlik informaator) ning Teie maailm oli korraga pahupidi pööratud.
Arhiiv…
-
Johanna Rossi ettekandega „Kõige viljakama kirjaniku kõige vastuolulisem teos: Aimée Beekman ja „Valikuvõimalus”” sai ülevaate Aimée Beekmani (sünd 1933) eluloost ning bibliograafiast. Mõistagi oli teemaks kirjaniku positsioon nõukogude Eesti kultuurieliidis, kuulumine peavoolu kirjanike hulka, ja ka tema abikaasa, luuletaja, prosaist ning tõlkija Vladimir Beekman.
Ross avaldas arvamust, et Aimèe Beekmanile ei ole rahvuslus oluline, ta on vaimult rohkem kosmopoliit, seetõttu ei tekkinud tal ka valitseva olukorraga erilist…
-
Kui „Veemõõtja” loos on selline stiil ehk õigustatudki, kuna lugu toimib just argielulisel tasandil, siis mõnes hilisemas loos ei oska ma läbikordamist hinnata.
„See ahne teineteise ihude hõõrumine ja närviliselt hüplev liikumine äratas mus võõristust. Selles oli mingit imelikku jõhkrust. Aga nende otsustavus seda teha – vajadus, tahe, ihk – see tõmbas ligi, sööbis meelde. Selles pidi olema midagi erilist. Võtsin nõuks seda proovida. Oli mis oli,…
-
Mida tähendab „hea romaan”? Mis on üldse ühe objektiivselt hea romaani – kui loome endale siiski kindlustunnet tekitava arusaama, et midagi sellist on ka tänapäeval olemas – tunnused? Hea romaani lugemise järel tekib lugejas mingisugune vabanemine, krambid lähevad ära, see on palsam hingele ja salv intellektile, see on vigurdav, s.o rahu ja küsimusi samaaegselt külvav. Heas romaanis on mõtted hästi doseeritud: kõik on olemas ja jääki…
-
Keel kui selline on Pihelga luules pidevaks probleemiks, ka varasemates kogudes. Ta mässab sõnade vastu sõnadega, aga need ei tahagi olla sõnad, vaid hoopis teeviidad kusagile kaugemale, sisemisse vaikusse. [—] Keel oli katki ja ei teinud piuksugi (lk 60), kirjeldab Pihelgas tabavalt. „Õnnekangestuse” tekstid on kantud uue maailma (new age) vaimust, nad taotlevad tagasipöördumist ununenud aegadesse, vähemalt vaimus. Maailma nähakse mitmemõõtmelisena, selle väikestes osades aimub kõiksuse…
-
Tehnika
Johannes Gutenbergi XV sajandi keskel leiutatud raamatute trükkimise tehnoloogial kulus mitusada aastat, enne kui raamatutest ja ajalehest laialt levinud tarbekaup sai. Meie ränija elektriajastu on kiirem, kuid ka e-raamat on massideni jõudnud alles oma 40. sünnipäevaks. Veel paar aastat tagasi reageeris Eesti Kirjanike Liidu üldkogu e-jutule õlakehitusega. Ja õige kah, sest siis arvasid kõik, et e-raamatut peab lugema värelevalt arvutiekraanilt, mis on umbes sama tark tegu…
-
Ehk on Tartus pidev hingedeaeg; ehk pidev sajandivahetus; ehk ikkagi ajutine, ent ometi kümnendeiks kestma jäänud hämarala olnu ja tuleva vahel. On majad, suured hooned, mis justkui enam linnaruumi ei kuulu, selles kaasa ei räägi – kuid neis on alles kajad ja varjundid, mis vaid ootavad helide-piltide anumaid. Nagu too Staadioni tänava vana vaimuhaigla, millesse sündimisel sai festival mullu nime. Nagu vana anatoomikum Toomel, kuhu sattudes…
-
Vahel on tunne, et tema luule on justkui Andres Ehini sürrealistlik värss, mis mitte oma õdede ja vendadega summas raamatulehekülgedele ei astu, vaid võtab enne aega mõtlemiseks, millise brändi tossud jalga tõmmata. Või hoopis saunalakast leitud puukoitolmused iidsed hiina ketsid, mille taldade välkumine pimestas silmi neile, kes kommunismi võidujooksu miljonite osavõtul pealt vaatasid. Asko Künnapi käsitluses ei lohistatud tema nõukogudeaegseid esivanemaid väljamõeldud paradiisi, vaid isegi kui…
-
Ühtpidi on see muidugi ohtlik tee: nõnda ongi tänase kirjanduse tunnusteks suuresti jutustajamina kohalolu ning pidev kahtlusevari, et see mina on sarnane või koguni samastatav reaalse autoriminaga, lisaks tabatav elulisus, s.t dokumentaalne lähenemine. Ning selline realismilaadne, -maitseline poolfabrikaat võib suuresti erineda kirjandusest, s.t kirjanduses on küsimus milleski muus kui vaid osaduses seesinatses suures ilmas. On keel, stiil, mis kas ehitub mingitele tekstisisestele või autoriomastele reeglitele või…
-
Niisiis koosneb Tamme teos vormiliselt lühijuttudest, sisuliselt aga paistab tegemist olevat millegagi, mis nii ilukirjandusse kui mittefiktsionaalsesse, s.t näiteks päris elusse puutub. Küllap mõnigi ses raamatus kirjeldatud seikadest on päriselt juhtunud. See selleks, oluline on siin Tamme oskus ja viis asju kirja panna. Kaarel Kressagi kirjutab Tamme vaatlejavõimest, flegmaatilise stiiliga jutustajaisikust jne,4 see kõik on siin tõepoolest olemas. Veel on siin see, mida Kressa nimetab absurdiks,…
