-
Visak . . . . Kes veel?”
„Visak, siis on Kärd ja siis on Toots.” „
Jaa, jaa, siis olen mina,” lausus Toots köhatades.
Oskar Luts, „Kevade”
Mõnikord akent avades tundis Eero inimese lõhnu. Kui tema all oleva korteri aken oli lahti, tõusis sealt soojust, parfüümi-, supilõhna. Seal elas keegi. Kuid muud polnud tast teada. Ka seina taga elas keegi, ülal samuti.
Mati Unt, „Sügisball”
Nõnda siis, täna kahe nädala eest jõudsime meie Peterburist…
-
„Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” saatis sind vist elus jupp aega, vahepääl mõtlesid selle ümber isegi ühe fiktsiooni punuda. Miks ja kuidas see katki jäi?
Need tekstid kujunesid kuidagi ise, isemoodi, kahe aasta jooksul ümmarguselt. Oli taipamisehetk, et teksti hääl pole minu oma. See oli ühe vana mehe oma ja too mees vahtis aknast välja, vahtis hämardumist, seal olid keskid noored, kes vihma eest varju jooksid.…
-
Oleme kääbused
Suurte südametega
Ükski vaenlane sinna ei mahu
Sõprade jaoks ruumi jätkub
ool kirjutuslaud voodi (Lk 9.)
Algus kordub ka lõpuna. Nimiluuletust „Saada mulle alfabeet” on iseloomustanud Arno Oja Eesti Ekspressis. Mina erinevalt Arno Ojast pealkirjast erilist võtit üles ei leidnud. Pealkiri nagu pealkiri ikka, avalikult petteline: kohe selge, et mingit alfabeeti sa siit kätte ei saa. Luuletuse lõpus saad teada, et hoopis Raudam ootab, et…
-
JAN KAUS: Küsimus justkui kutsub mängima: taevakaardil on tähed ning maakaardil maad ja mered, pangakaardil raha ja ühel kaardil kõik jne. Aga kui lähtuda sellest konkreetsest objektist, mis küsimuse põhjustas, siis minu kaartidel (mastiks poti) ongi mängud (ja nendega seotud isiklikumad või abstraktsemad lood või motiivid): male, peitus, tuhat, koletis, piljard, jalgpall, täringud, korvpall, „Scrabble”, kirjandus, muusika ja armastus. Viimane muidugi juhatab mängust välja.
TRIIN SOOMETS: Kaardil…
-
„Kaardipakk kolm”
Värskes kaardipakis on lisandunud varasemale kvintetile veel kolm (Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Jan Kaus). Meie ees on ilmselgelt Eesti etableerunud luuletajate väga esinduslik oktett. Kaardipaki kujundus on jäänud üldjoontes samaks ja sarnaneb eelmisega. Kui vaadata kaardivormi ja lisatud tekstide vahekorda liigitavas tähenduses, siis tundub, et otsesemalt suhestuvad valitud vormiga vaid Jan Kausi poolt kaartidele lisatud proosaluuletused-miniatuurid. Kaus tegeleb mängu ja mängimise teemaga läbivalt, käsitledes armastust,…
-
Mäletan veel selgesti, kuidas mind pool sajandit tagasi häiris tolleaegses lastekirjanduses vohanud illustratiivne moralism – või siis enam või vähem varjatud meeldidapüüdmine, rõhutatud lastepärasus, nagu peaks iga mõttevilja väikese lugeja jaoks tingimata enne püreestama. Vooglaiu „Vanaisa” on vaba mõlemast. Need asjalikud ja südamlikud lood jutustavad nii argi- kui ajaloosündmustest nii, nagu need lapsele meelde on jäänud, värvikate ja põnevatena – aga peaaegu igas loos on ka…
-
Miks selline ümberjärjestamine on vajalik?
Sellepärast, et Remarque’i romaanid moodustavad sisulise terviku just aja kategooria alusel. Mingis mõttes võime isegi öelda, et tegemist on omalaadse epopöaga. Tõsi, see on kummaline epopöa, kus igas romaanis on uus peategelane ja ka kõrvaltegelased korduvad harva, kuid tervik on sellest hoolimata hoomatav. Ja see on ainulaadne tervik, sest ükski teine kahekümnenda sajandi kirjanik pole loonud nii kõikehaaravat ajastu kroonikat.
Algab see tinglik…
-
Ka esimesele küsimusele on raske vastata, kuid siiski tuleks kirjutamine ette võtta pigem varem kui hiljem, sest halbade ootamatuste eest pole kaitstud keegi. Autorite enesehinnang veab ajastuse asjus pahatihti alt ja nii ongi nende suurmeeste nimekiri maailma ajaloos, kel mälestused sootuks kirjutamata jäid, hoopis pikem kirjutanute omast. Nende seas, kes jõudnud kirjutada, kui võtta näide viimasest ajast, on Mihkel Mutt kahtlemata õigeaegselt alustanud: kuus köidet on…
-
Siinkohal läheb JJ luule eriti huvitavaks. Tema luuletustes on selgelt nähtav nende katkev rütmilisus, mille aluspõhjaks ei ole ainult riim või kindel rõhuliste silpide arv värsis (sest esineb ka vabavärssi), vaid hoopis punkt. Nimelt koosneb JJ luuletus tihti lühikestest fraasidest, mis on teineteisest ära lõigatud punktidega. Need lausefragmendid, mis võivad koosneda isegi ühest sõnast, loovad teatava elliptilise katkendlikkuse, mis iseäraliku rütmilisusega vahetab lugeja silme ees tajupilte,…
-
Remsu on teaduslikus mõttes metoodilisem. Männili raamatus on intervjuud, on näha, et ta on teinud istumistööd arhiivides ja raamatukogudes, lisaks on ta ju Männili eluajal tehtud portreefilmi „Mu elu on avatud raamat” üks stsenaristidest. Peale selle on nimede taga inimeste sünni- ja surma-aastad, korralik nimede register, väljavõtteid kirjavahetusest, on ka allikakriitiline lähenemine – ühesõnaga kõik, mis on omane tõsisele ajalooteadusele. Siiski on tal võimalus n-ö amatöörajaloolasena…
