-
JAN KAUS: Küsimus justkui kutsub mängima: taevakaardil on tähed ning maakaardil maad ja mered, pangakaardil raha ja ühel kaardil kõik jne. Aga kui lähtuda sellest konkreetsest objektist, mis küsimuse põhjustas, siis minu kaartidel (mastiks poti) ongi mängud (ja nendega seotud isiklikumad või abstraktsemad lood või motiivid): male, peitus, tuhat, koletis, piljard, jalgpall, täringud, korvpall, „Scrabble”, kirjandus, muusika ja armastus. Viimane muidugi juhatab mängust välja.
TRIIN SOOMETS: Kaardil…
-
„Kaardipakk kolm”
Värskes kaardipakis on lisandunud varasemale kvintetile veel kolm (Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Jan Kaus). Meie ees on ilmselgelt Eesti etableerunud luuletajate väga esinduslik oktett. Kaardipaki kujundus on jäänud üldjoontes samaks ja sarnaneb eelmisega. Kui vaadata kaardivormi ja lisatud tekstide vahekorda liigitavas tähenduses, siis tundub, et otsesemalt suhestuvad valitud vormiga vaid Jan Kausi poolt kaartidele lisatud proosaluuletused-miniatuurid. Kaus tegeleb mängu ja mängimise teemaga läbivalt, käsitledes armastust,…
-
Mäletan veel selgesti, kuidas mind pool sajandit tagasi häiris tolleaegses lastekirjanduses vohanud illustratiivne moralism – või siis enam või vähem varjatud meeldidapüüdmine, rõhutatud lastepärasus, nagu peaks iga mõttevilja väikese lugeja jaoks tingimata enne püreestama. Vooglaiu „Vanaisa” on vaba mõlemast. Need asjalikud ja südamlikud lood jutustavad nii argi- kui ajaloosündmustest nii, nagu need lapsele meelde on jäänud, värvikate ja põnevatena – aga peaaegu igas loos on ka…
-
Miks selline ümberjärjestamine on vajalik?
Sellepärast, et Remarque’i romaanid moodustavad sisulise terviku just aja kategooria alusel. Mingis mõttes võime isegi öelda, et tegemist on omalaadse epopöaga. Tõsi, see on kummaline epopöa, kus igas romaanis on uus peategelane ja ka kõrvaltegelased korduvad harva, kuid tervik on sellest hoolimata hoomatav. Ja see on ainulaadne tervik, sest ükski teine kahekümnenda sajandi kirjanik pole loonud nii kõikehaaravat ajastu kroonikat.
Algab see tinglik…
-
Ka esimesele küsimusele on raske vastata, kuid siiski tuleks kirjutamine ette võtta pigem varem kui hiljem, sest halbade ootamatuste eest pole kaitstud keegi. Autorite enesehinnang veab ajastuse asjus pahatihti alt ja nii ongi nende suurmeeste nimekiri maailma ajaloos, kel mälestused sootuks kirjutamata jäid, hoopis pikem kirjutanute omast. Nende seas, kes jõudnud kirjutada, kui võtta näide viimasest ajast, on Mihkel Mutt kahtlemata õigeaegselt alustanud: kuus köidet on…
-
Siinkohal läheb JJ luule eriti huvitavaks. Tema luuletustes on selgelt nähtav nende katkev rütmilisus, mille aluspõhjaks ei ole ainult riim või kindel rõhuliste silpide arv värsis (sest esineb ka vabavärssi), vaid hoopis punkt. Nimelt koosneb JJ luuletus tihti lühikestest fraasidest, mis on teineteisest ära lõigatud punktidega. Need lausefragmendid, mis võivad koosneda isegi ühest sõnast, loovad teatava elliptilise katkendlikkuse, mis iseäraliku rütmilisusega vahetab lugeja silme ees tajupilte,…
-
Remsu on teaduslikus mõttes metoodilisem. Männili raamatus on intervjuud, on näha, et ta on teinud istumistööd arhiivides ja raamatukogudes, lisaks on ta ju Männili eluajal tehtud portreefilmi „Mu elu on avatud raamat” üks stsenaristidest. Peale selle on nimede taga inimeste sünni- ja surma-aastad, korralik nimede register, väljavõtteid kirjavahetusest, on ka allikakriitiline lähenemine – ühesõnaga kõik, mis on omane tõsisele ajalooteadusele. Siiski on tal võimalus n-ö amatöörajaloolasena…
-
Olle-ol-lee, lauli, laul-ii-ii. . . .
Õigupoolest Olle Lauli ei olegi kirjanik, vaid pseudonüüm, mille kattevarjus on ilmale tulnud juba kaks telliskivipaksust romaani. Neist esimese („Niguliste õpilased”, 2007) puhul märkas arvustus ainevalikut, teadvuse voolu meetodit, rahvapäraselt kõnekeelseid dialooge ning paindlikku keelekasutust. Kõik see kehtib ka „Kodutusest” kõneldes.
Tegelikult saab niisugune unenägudele omane kujutamisviis ja folk- või poploorile vastav forgotten language (Erich Fromm) alguse juba autorinime valikust. Retsiteeritult kõlab Olle Lauli (…
-
Lisaks Aafrika värvide, lõhnade ja kaootilise argielu võluvatele kirjeldustele ning kaasahaaravale eneseanalüüsile uues elukeskkonnas vürtsitab teost tugev aktivistlik autoripositsioon, mis avaldub mitmesuguste ajakirjanikutööga kaasnenud sündmuste kaudu. Kuivõrd aga sealne leheaparatuur oli üsna kaugel sellest, mida võiks pidada vastutustundlikuks ajakirjanduseks, siis on hea, et Penu initsiatiivikas hoiak inimõiguste ja feministlike suundumuste osas nägi trükimusta vähemalt selle raamatu näol. Sest nagu romaani lõpust järeldubki: üks valge naine Mustal…
-
Distsiplineeritud anarhist
Veidi pidet annab raamat ise: ingliskeelses artiklis „Loojuv lootus ikestatud Tiibetis” („Fading hope in yoked Tibet”) nimetab kirjutaja end Eesti anarhistiks, anarhismihõnguline on ka artiklikogu pealkiri. Ühes loos jutustab ta endast kui distsiplineeritud mootorratturist, kes istub sadulas juba 23 aastat. Kas see tähendab, et Strider on distsiplineeritud anarhist? Paistab küll, ja see vaid suurendab sümpaatiat. Kindlasti on Strider tulipäine seikleja, ta loetleb ka oma teisi…
