-
Sellega on oma roiskumise, sünguse, kooli- ja sõjaväeluulega mingis mõttes eklektiliseks vahemänguks jäänud „Lagunemine”, mis tutvustas juba ka Poeedirahu leski, vältimatus seoses „Leskede kadunud maailmaga” – eriti neis proosateose kohtades, kus loetletakse kõike kadunut ja surnut või kirjeldatakse küla kunagist kaunitari tema peletavas vanaduses katkise, räpase, inetuna. Debüütkogus ei olnud veel mingit juttu leskedest, keda võrreldakse liblikatega ja nimetatakse „minu pruutideks”. Nüüdseks on nood Poeedirahu maist…
-
Lugedes Leonhard Lapini kirjutatud lugusid oma sõbrast, sugulasest ja tuttavast Albert Trapeežist, tundsin jälle toda õnnist armastus- või armumistunnet, mis toonagi, kui olin kiindunud kõigesse, mis minu ümber toimus. Tajusin, et ka minuga on juhtunud samasugused lood ja mitte pelgalt sarnased, vaid täpipealt sellised. Kuulakem, mida on Lapinil pajatada oma sõbra Alberti tuttavast Jürist, pangem tähele ka seda, kui talitsetud on jutustaja tegelikkuse esilemanamisel. Ta justkui…
-
Arvustuse kriitilisem osa
Viimati juhtis mind sellele mõttele äsja „Moodsa aja” sarjas ilmunud prantsuse kirjaniku Muriel Barbery romaan „Siili elegants”. Teose lähtekoht sarnaneb paljude uute eesti proosateoste omaga: teost kannavad kaks tegelaskuju, kelle positsiooni määratleb iseenda tundeerksuse ja mõttepeenuse ning maailma lolluse vastandamine. Üks neist on Renée Micheli nimeline vanem majahoidja ning teine Paloma-nimeline varapuberteedieas tüdruk. Mõlemad on keskendunud neid ümbritsevate inimeste pahurale siunamisele. Nende vastas on…
-
Tõtt öelda kujutas üle kolmekümne aasta tagasi ilmunud väike kollaste kaantega Peter Handke „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine” minu jaoks tollal peaaegu piiblit. Ja kuigi palju selle aja teoseid on rännanud hoiuraamatukokku või leidnud endale koha kuhugi nurka kastidesse, mida aeg-ajalt nõutusega ja tusaga vaatan, teadmata, mis nendega teha, püsib väike kollane Handke oma kergelt kapsastunud olekus aukohal ka mu praegusel raamaturiiulil. Kui vahepeal olengi ta…
-
Niisiis pole matemaatikast hindamise enda juures mingit kasu, mõõtmine muutub tähenduslikuks alles mingis väärtussüsteemis ja see pole ise kunagi matemaatilise päritoluga ega saagi olla.
Iga mõõtmine on olemuselt loendamine. Mõõtude loendamine ning loendamise suur pluss on see, et tegu on ühtlasi kõige ühesemalt mõistetavama kommunikatsiooniga: täisarv teeb oma vastutulelikus ühesuses leebeks ja taltsaks ka kõige skeptilisema möirgaja. Loendite lihtsus aga lausa provotseerib neid kuritarvitama, neid omavahel alusetult…
-
Nii seda raamatut, kus on hulganisti uuemaid luuletusi, kui ka autori viimase aja publitsistikat lugedes on hea meel vana tuttavat ära tunda. Enam-vähem sedasama mis siin sain tema kohta kirjutada juba kolmkümmend aastat tagasi ta luuletuskogu „Omadus” puhul (vt mu kriitikakogu „Kuldnokk kõnnib”, lk 54–59). Kindlasti ei tähenda see suutmatust või tahtmatust selleks empiirikas vältimatuks asjaks, mida nimetatakse „ajaga kaasaskäimiseks”. Aga aeg oma kulgemisega, ajad oma…
-
Võistluse lõppvoorus kohtusid Meelis Friedenthal, Andrei Hvostov, Mika Keränen ning Peeter Sauter – tõesti, neli hästi leitud ässa. Omavahel mõõduvõtmiseks siiski ei läinud, kuigi neid kõiki kordamööda küsitlev Mihkel Kunnus sellesuunalisi vihjeid tegi, tõmmates mõtlemapanevaid paralleele poksikunsti ja kirjanduskriitika vahel. (Millest tunneb ära algaja poksija? Sellest, et vastasele, kes sageli juhtub ta sõber olema, näkku virutamise järel ta vabandab.) Aga ega kasiinoski mängita omavahel; igaüks seisab…
-
Grand Marinast Kadriorgu
Harri Jõgisalu sulest on ilmunud viimastel aastatel kaks köidet mälestusi: „Grand Marinast Kadriorgu” (2007) ning „Märjamaalt Tallinna ja kaugemale” (2011). Ühtekasvamine loodusega saab ikkagi alguse lapsepõlvest. Harri Jõgisalu on pärit Lõuna-Läänemaalt Korju külast Rüüsmaa talust. Mälestusteraamatu esimene köide ongi pühendatud „Rüüsmaa, ühe Läänemaa põlistalu, rajajate ja hoidjate mälestuseks”. Emata kasvanud poisikese lapsepõlveaastad möödusid sealsel taluõuel, ümbruskonna metsades, karjamaadel ja jõe ääres: „Ootasin kevadet. Õues…
-
Miks? Eelmise aasta 25. juulil ilmus Postimehes usutlus Raudamiga. Juba esimesest küsimusest rullub teatavas mõttes lahti Raudami kirjutamisfilosoofia, mis tegelikult küll ei tohiks päädida mainitud õrnalt kokku kootud raudamliku stiiliga, see ei ole intervjuust loogiliselt tuletatav. Kuid päädib see sellega siiski. Toon siinkohal selle iseloomulikuma ära: „Tegelikult ma enamiku ajast ei kirjuta, ja kui kirjutan, siis ootan, kõrv kikkis, telefonikõnet, mis mu „loometegevuse” katkestaks. Isegi igasugu…
-
Mis on Mitte-Tartu?
Aga mis on siis see salapärane Mitte-Tartu? Raamatu eessõnas defineerib toimetaja Sven Vabar mitte-kohad paikadena, „millel puudub ümbritseva üldkehtestunud kultuuri jaoks tähtsus”, paljudel juhtudel on nende puhul tegu „ideoloogiliselt tõrjutud, pahaks pandud, välja tõugatud, koloniseerimissurve all kannatavate kohtadega”, need on ka „mõistlikku tähistust tõrjuvad teadvustamatuse-kohad”. Tartu puhul ei tule tema arvates niisiis mitte-kohtadena kõne alla näiteks „Werneri kohvik, kevad/sügis-hooajaline Toomemägi, kirjanduslik Karlova, Supilinn oma…
