-
Kahtlemata on objektiivsemaid ja subjektiivsemaid memuaare. Esiteks sõltub see kirjutajast endast: tema mälutüübist, kui hästi ta mäletab, ja kas ta tahab kõike, mis meenub, täpselt sellisena kirja panna. Aga samuti avaldamiseks mineva teksti koostamise n-ö tehnilisest poolest. Mõnel on võimalus abistava materjalina kasutada oma kunagisi päevikuid, kirju või märkmeid, teine lappab vanu ajalehti ja säilinud pabereid, mis aitavad omaaegseid sündmusi paremini meenutada. Leidub tugevasti „objektiveeritud” mälestusi,…
-
Seega on uskujad loojad. Nad on surematud, sest teisi luues loovad nad ka iseennast – justkui romaanikirjanikud elavad nad oma tegelaste kaudu. Ent need, kes ei usu, kes ei loo ei teisi ega ennast, on surelikud, loodu lõhkujad. Teose minategelane, kes käib kasiinos malet mängimas, heidab uskmatute leeri põlastusega peaaegu kõik inimesed. Ainus, kelles ta elu näeb, on maletaja don Sandalio. „Ta mängib [—] nagu peaks…
-
Sellise avatuse kultiveerimine kujundab „Stereomeetria” luuletuste atmosfääri, mis on aga kõike muud kui turvaline. Enese avamine välisele on küll ainus võimalus leida midagi tõeliselt väärtuslikku, kuid muudab teelolija ühtlasi haavatavaks ja kaitsetuks. Nõnda seisavad „Stereomeetrias” kõrvuti trots, meeleheide, pettumus ja tagasikohkumine ühelt poolt ning vabanemistunne ja pühalikkust aimav vaikimine teiselt poolt. Tervikmulje on seeläbi rikkalik ja dünaamiline: tekstid on hoolikalt valitud ja järjekorda seatud, kordagi ei…
-
Sarja korraldajana püüdsin läheneda igale esinejale loovalt, näha temas kolleegi ja mõnevõrra ka õpetajat. Kolleegi selles mõttes, et kõik kirjanikud on liidetud eesmärgiga luua kirjandust ja on varustatud enam-vähem sarnaste teoreetiliste teadmistega. Õpetajat selles mõttes, et vestluskaaslane oskaks tuua oma elust välja selliseid kogemusi, mida teistel ei ole, rikastades niimoodi kuulajaid.
Toomas Vint – kasuks pööratud juhus
3. mail oli sarja avaürituse külaliseks Toomas Vint. Tema kirjaniku- ja…
-
Oled esinenud paljudel kirjandusfestivalidel nii Inglismaal kui mujal maailmas. Kas ja mille poolest tänavune Londoni festival, mida on võrreldud nii kirjandusolümpia kui Eurovisiooniga, kõige rohkem erineb?
Eks ta oli nagu üks suur luulefestival ikka. Mingit võidu peale luule lugemist või paremusjärjestuse väljaselgitamist seal muidugi ei olnud. Selles mõttes on kogu see jutt olümpiast või Eurovisioonist lihtsalt intrigeeriv nimetus, mis tekitas meediakära.
Tuli teha valikuid väga huvitavate esinemiste vahel…
-
Sõnal „maailmakirjandus” on vähemalt kolm tähendust. See võib tähistada kõiki luuletusi ja lugusid, mis on maailmas läbi aegade kirja pandud. Teiseks võib see tähendada kirjapandu aegumatut paremikku, üldinimlikku klassikat. Ja lõpuks võib see tähendada ka sedalaadi kirjandust, mis on oma taotlustelt rahvuslikust kontekstist sõltumatu, olles adresseeritud rahvusvahelisele, kosmopoliitsele auditooriumile. Sõna mitmetähenduslikkusele vaatamata tundub, et „The Literature Lover’s Companion: Who Wrote What and When” on saanud eesti…
-
Tallinna konverentsi korraldaja, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteaduri Epp Annuse esimesed kogemused IAPLilt ulatuvad 2000ndate algusesse. „Väga harva tekib akadeemilistel üritustel tunne, et just siin ja praegu toimub midagi väga olulist, et tuleb kirjutada üles nii palju, kui vähegi jõuab, et seda hetke mingilgi moel säilitada. IAPLil olen selliseid hetki kogenud: ka emotsioonikaugena tunduv teoreetilise mõtte edastus võib mõjuda nii, et kogu saal vakatab erilisel kombel, tajudes midagi…
-
Kehatu looja
Alustama peaks ikkagi loomingust. See ju jääb, kui kehaline inimene kaob. Ka Dinesenile peaks lähenema pigem vaimses võtmes, tema loomingule olemuslikus mõõtmes ja keeles. See pole kerge, aga lugupidamine kirjaniku vastu sunnib selle poole püüdlema.
Ajatu väärtusega teosed ei sõltu ju kehast ega kehalise maailma seadustest. Pigem paljastavad nad selle kui illusiooni, ihuvad välja karmi tõe, mille keskmes on inimese elu määrav reeglistik, õiglusmõõde, mis inimesest…
-
Lintropi ajaline kogemus tundub lähtuvat aastaaegade rütmist (alapealkiri: talv 2010 – sügis 2011), mis saab märgiliseks ühisnimetajaks päevikusissekannetele. Krulli raamatu päevikulisuse võti ei ole aga sugugi pealkirja täiendavas dateeringus (mai 2010 – oktoober 2011), vaid luulekogu pealkirjas, lauses Veel ju vist. Seejuures tundub, et Krulli raamatu päevikulikkus aktiveerub just Lintropi oma kõrval. Tsüklipealkirjadesse ülekantult toimivad veel, ju ja vist märgi või keelelise metafoorina ka kogu raamatu…
-
George Orwell esitas juba 1940. aastal oma essees „Charles Dickens” (täistekst http://orwell.ru/library/reviews/dickens/english/e_chd) seni ületamatu tõestuskäigu, miks inglastel on Dickensit tänaseni vaja. Orwell mõistagi ei pea vajalikuks seletada Dickensi maailma eestlase vaatepunktist, aga pole raske tulla ka täitsa iseseisvalt mõttele, et on veel midagi peale jalgpalli, mille tundmine aitab mõista tänapäeva inglaste mentaliteeti ja ühiskonnakorraldust. Näiteks Charles John Huffham Dickens. Nagu ütleb koolijuhataja mr Thomas Gradgrind romaani…
