-
Luigetiigi lähistel, Vilde muuseumi ees peetakse 15. septembril juba viiendat korda Eesti kirjanduse sügislaata, erilise tähelepanu osaliseks saab seekord naljakirjandus.
Oma uudiskaupa pakub kümmekond kirjastust, vanemate raamatutega on väljas MTÜ Uuskasutuskeskus, MTÜ Raamaturinglus ja Tallinna Keskraamatukogu, mõnelgi paneb aga südame hüppama MTÜ Kirbuturg organiseeritud raamatukirbukas.
Kell 12 loeb Ilmar Trull lastele muuseumi ruumes oma naljaluulet, kell 14 vestlevad seal omavahel humoristid Mart Juur ja Andrus Kivirähk, katsuvad naljal…
-
Põhilised teesid andis kätte (:)kivisildnik ise oma ettekandes: „Kirjastamine on vastik asi, keegi ei tunne sellest rõõmu. Kirjastajad on veel tundmatumad kui sporditreenerid.” Ta vastandas JI-le need Eesti kirjastused, mille eesmärk on raha teha, ning leidis selle tegevuse perspektiivitu olevat: „Raha sel juhul eriti ei tule; raamatuid, mis lugeda kõlbaksid, ei tule üldse mitte. Meil on vähemalt raamatud olemas.” Samuti kurtis ettekandja vähest konkurentsi: „Mitte keegi…
-
Ühtlustamise ja koostöö suunda esindasid näiteks Aiva Stūrmane, Elita Eglīte ja Mārīte Jankevica-Balode ülevaade sisukirjelduse metaandmetest Läti digitaalkogudes ning Harriet Aagaardi ja Elisabet Viktorssoni ettekanne ühtse ilukirjanduse märksõnastiku koostamisest Rootsis. IFLA liigitamise ja märksõnastamise sektsiooni töörühma koostatud uut käsiraamatut teemaotsingu võimaluste loomisest rahvusbibliograafia-andmebaasides tutvustas töörühma juht Yvonne Jahns (Saksa rahvusraamatukogu).
Trükitud ja digitaalsete publikatsioonide ning muu kultuuripärandi koosotsingut võimaldab nende märksõnastamine ühe ja sama märksõnastikuga. Sirje Nilbe…
-
Aga nüüd võin ma eksida. Kust ma tean, et Rein pole nukrutsend? (Tegelikult tean just, et on küll ja vägagi.) Ehk siis on nukrutsejad eri sorti. Üht ravib präänik, teist pipar. One man’s meat is another man’s poison.
Aga siin ma räägin mööda oma mõttest või jutujorust, mida ajada tahtsin.
Mihhail Artsõbaševi romaani suur kuldmünt pole niipalju teksti sügav nukrus selle pärast, kuidas inimeste ilusad armuasjad paratamatult ja…
-
Põhitekst algab intrigeerivalt. Vaapo ajab oma kihvad kohe Maimu Bergi ihhu, kaitsekilbiks ja õigustuseks Vaino Vahingu kirjapanekud. Vahe siiski on: see, mis on lubatud abikaasale, paratamatult ka lahutatud abikaasale, ei pruugi olla samavõrd lubatud kiibitsejale, eriti kui sel vampiirikombed küljes. Kui eemalduda reaalsest Maimust ja reaalsest Vainost ja lugeda seda nagu väljamõeldist, oleks see Vahingut üle kommenteerinud lugu suurepärane, kuid tegelikult on lihast ja verest objektil…
-
Kolm noort eesti meesnäitlejat lugesid luuletusi originaalis – Viidingu meelest võis mehe vaatepunktist kirjutatud luuletusi esitada üksnes mees – ja kolm noort vene näitlejannat esitasid Jelena Skulskaja tõlkeid kogumikust „Öölaul meeshäälele“. Üllatavalt lopsakas, emotsionaalne ja hoogne kirjanduslik etendus vastas kõigile teatraalse vaatemängu reegleile Shakespeare’i vaimus, toetuti kahele baastekstile: Juhan Viidingu „Näidendile”, sealt ka etenduse pealkiri, ja Jüri Üdi „Suveteatrile”. Nende juurde pöörduti süstikuna ikka ja jälle…
-
Vahepeal aga tuiskas raamatulettidele krümitor, õigemini paksuke „Krümitor 0671”. Kes või mis on krümitor? Mine võta kinni! Mõni keeletark ehk ütleks, et sama mis rotimürk, ent peegelkirja luuletaja tos raamatus ei harrasta. Lihtsam on lahti mõtestada numbrikood. Autori eelmistest luulekogudest tulevad kaasa arvud 28 ja 39 ning 28+39=67. Kui arvestada, et „esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised neelab krümitor”, siis saab „Towntownist” ja „Artutartist” „Krümitor 0671” vaimne…
-
Kirjandusse puutuvalt: ajal, kus kõik on hästi, kus sotsialism Tšehhoslovakkias võtab üha inimlikumaid ja pehmemaid vorme, hakkavad kaks võhivõõrast seltsimeest teineteist Praha linna tänaval täiesti ilma põhjuseta vihmavarjudega kolkima. Selle mitte küll sõna-sõnalt taastatud stseeni autor on Milan Kundera. Ei mäleta enam täpselt, millises raamatus, kuid see polegi tähtis. Kuidas teha (kirjutada, luua) midagi, mis oleks teistest erinev, täiesti ise-seisev? Selleks on vaja vabadust, ametlike piirangute…
-
Saarikoskit hämmastas, et luuletaja Uno Laht, lõuapoolikust satiirik, tundis ameerika luulet paremini kui tema. Ta sõbrunes Lahega kas aimamata või ignoreerides seda, et Laht oli üks neist enam kui sajast KGB volinikust, kel ülesandeks luua kontakte Soome Eesti-sõpradega, kostitada neid ja hoida neid sattumast kokkupuutesse „N Liidu vaenlastega”. Laht kinkis Saarikoskile oma valitud luuletuste kogu ja kutsus teda järgmiseks suveks Tallinnasse külla, samal ajal imestades tema…
-
„Zen on tee, millel ma kommunistina kulgen”
Seda kosmilist harmooniat ja vastandite ühtsust, mille kristlusest kaugenenud luuletaja avastas zen’is ja mida paradokside kaudu väljendas juba Herakleitos, taotles Saarikoski arvates kommunism. Kuna kogu nõukogude kunst oli aga Saarikoski meelest primitiivne, puudus kommunismil see prohvetlik mõõde, mille kunst oleks võinud talle anda: „Kunst on kommunikatsioon, inimestega ühenduse pidamine. Ta on ühiskondlik fenomen. Sellepärast peabki kunstnik elama maailmas, kuigi mitte…
