-
Nii seda raamatut, kus on hulganisti uuemaid luuletusi, kui ka autori viimase aja publitsistikat lugedes on hea meel vana tuttavat ära tunda. Enam-vähem sedasama mis siin sain tema kohta kirjutada juba kolmkümmend aastat tagasi ta luuletuskogu „Omadus” puhul (vt mu kriitikakogu „Kuldnokk kõnnib”, lk 54–59). Kindlasti ei tähenda see suutmatust või tahtmatust selleks empiirikas vältimatuks asjaks, mida nimetatakse „ajaga kaasaskäimiseks”. Aga aeg oma kulgemisega, ajad oma…
-
Võistluse lõppvoorus kohtusid Meelis Friedenthal, Andrei Hvostov, Mika Keränen ning Peeter Sauter – tõesti, neli hästi leitud ässa. Omavahel mõõduvõtmiseks siiski ei läinud, kuigi neid kõiki kordamööda küsitlev Mihkel Kunnus sellesuunalisi vihjeid tegi, tõmmates mõtlemapanevaid paralleele poksikunsti ja kirjanduskriitika vahel. (Millest tunneb ära algaja poksija? Sellest, et vastasele, kes sageli juhtub ta sõber olema, näkku virutamise järel ta vabandab.) Aga ega kasiinoski mängita omavahel; igaüks seisab…
-
Grand Marinast Kadriorgu
Harri Jõgisalu sulest on ilmunud viimastel aastatel kaks köidet mälestusi: „Grand Marinast Kadriorgu” (2007) ning „Märjamaalt Tallinna ja kaugemale” (2011). Ühtekasvamine loodusega saab ikkagi alguse lapsepõlvest. Harri Jõgisalu on pärit Lõuna-Läänemaalt Korju külast Rüüsmaa talust. Mälestusteraamatu esimene köide ongi pühendatud „Rüüsmaa, ühe Läänemaa põlistalu, rajajate ja hoidjate mälestuseks”. Emata kasvanud poisikese lapsepõlveaastad möödusid sealsel taluõuel, ümbruskonna metsades, karjamaadel ja jõe ääres: „Ootasin kevadet. Õues…
-
Miks? Eelmise aasta 25. juulil ilmus Postimehes usutlus Raudamiga. Juba esimesest küsimusest rullub teatavas mõttes lahti Raudami kirjutamisfilosoofia, mis tegelikult küll ei tohiks päädida mainitud õrnalt kokku kootud raudamliku stiiliga, see ei ole intervjuust loogiliselt tuletatav. Kuid päädib see sellega siiski. Toon siinkohal selle iseloomulikuma ära: „Tegelikult ma enamiku ajast ei kirjuta, ja kui kirjutan, siis ootan, kõrv kikkis, telefonikõnet, mis mu „loometegevuse” katkestaks. Isegi igasugu…
-
Mis on Mitte-Tartu?
Aga mis on siis see salapärane Mitte-Tartu? Raamatu eessõnas defineerib toimetaja Sven Vabar mitte-kohad paikadena, „millel puudub ümbritseva üldkehtestunud kultuuri jaoks tähtsus”, paljudel juhtudel on nende puhul tegu „ideoloogiliselt tõrjutud, pahaks pandud, välja tõugatud, koloniseerimissurve all kannatavate kohtadega”, need on ka „mõistlikku tähistust tõrjuvad teadvustamatuse-kohad”. Tartu puhul ei tule tema arvates niisiis mitte-kohtadena kõne alla näiteks „Werneri kohvik, kevad/sügis-hooajaline Toomemägi, kirjanduslik Karlova, Supilinn oma…
-
Et tööd (liiatigi seesugust) naljalt koju kaasa ei võeta, siis on Meelis Friedenthal otsustanud kirjandusse naasta ja osakese oma tööst raamatusse raiuda. „Mesilased” on küll tühikäiguvaba ja suhteliselt kerge lugeda, kuid mõjub oma tõsises raskemeelsuses paiguti siiski rohkem populaarteadusliku traktaadi kui romaanina. Tahes-tahtmata tuleb nõustuda Peeter Helmega (Eesti Ekspress 24. V 2012), kes on juba soovitanud alustada selle raamatu lugemist viiele lõpuleheküljele mahutatud saatesõnast, mida Friedenthal…
-
Niisiis vajab „Tõlge ja kultuur” enda ümber konteksti, mille valdamine on raamatuga dialoogis olemise eelduseks. Raamatu adressaat saab eelkõige olla kultuurisemiootika ja tõlkesemiootikaga tuttav kultuuriuurija, kes saab siit mõtteainet oma erialase tegevuse kontseptualiseerimiseks ja positsioneerimiseks. Väikse liialdusega võiks öelda, et tegu on näitega sellest, kuidas humanitaarteadust saab teha „kõva teadusena” (ja mõnes mõttes on see ka Toropi teadlik orientatsioon, kui ta Bronislaw Malinowski toel ütleb, et…
-
Ja nyyd see lugu, mille algusele sa oled juba päris lähedal. Näe sinna mine. Astu ligi, vaata ise, mis seal on. Mis sa enam passid, no mine kohe hauaplatsile ja lykka see kurekella puhm kõrvale tema nime eest. Siin ta ongi, vana Homeros Siska, kelle hauda nad Kreekamaalt asjata otsinud ja mitmesse paika pakkunud. Oli siuke unistaja mehekene ja elas yksi. Mõni pidas vähe imelikuks ka.…
-
Raamatu keskmeks on ikkagi kodu, paikkonna teema. „Sest mis on keegi ilma kodu või kodutundeta – allakäija, keda on raske jalule aidata” (lk 11). Ja selle kodu on loodud just inimesed ise. Liigutav on Sommeri austus, tänulikkus ja pühendumus esivanematele. Üks sügavaim peatükk kõneleb just vanavanemate ja ta enese religioossusest. „Pyhak, esivanem ja hingesugulane segunevad, sest vaimne ja ihuline sugulus on inimesega toimuva neljamõõtmelise protsessi kaks…
-
Pianist ja kirjanik muusikast ja keelest
Kõik Laretei teosed on olnud algselt kirjutatud rootsi keeles ning eesti keelde jõudnud alles tõlke vahendusel. Laretei on oma mälestustes korduvalt mõtisklenud keele rolli üle inimese identiteedis ja kodutundes – seejuures peab ta ka muusikat keeleks, kuna seegi on inimeste suhtlusvahend. Muusika on kõige rikkam keel, köidikuteta, vaba ning loomult jumalik.3 Ometi on sel puudus – juurtetus.
Kui suursaadik Heinrich Laretei pere…
