
Juta Kivimäe taaselustab ühe linnaosa näitel juba ununema kippuvad elu- ja mõtteviisid, tavad ja kombed, tõekspidamised ja identiteedivalikud.

Jelena Skulskaja raamat tõestab, et lisaks Borgese pakutud süžeedele on maailmakirjanduses veel vähemalt üks eriline faabula.

Maarja Kangro seisab Eesti Kirjanike Liidu juhina hea literaatide rõõmsa meele ja raamatute kättesaadavuse eest.

Igal eesti keele kõnelejal ja kultuuri kandjal on oma rahva, kultuuri ja järeltulijate ees vastutus, mida ei saa kanda keegi teine. Ühiskonnal on vaja ka naiste vaadet ja kogemust.

Esimesel seminaril jõuti seisukohale, et naissoost kirjanikel tuleb asutada oma auhind ja ühendus.

Irene Vallejo esseistlik uurimus „Lõpmatus papüürusroos“ on tänuväärt teejuht kirjasõna hämarusse kaduvate lätete juurde.

César Aira romaanikestes ei saa milleski lõpuni kindel olla – võib-olla veab kirjanik lugejaid jälle ninapidi.

Rosa Montero paotab kirjandusgeeniuste siseilma varjavat kardinat ning paneb juurdlema, kas parem on olla normaalne või pöörane.

Eesti ja ukraina luule sarnanevad kodumaa teema, visuaalsuse ja peidetud tähenduste poolest. Rajamets suutis ridade vahele kirjutatu ka tõlkes meisterlikult säilitada.

Ettelugemine ei ole pelgalt ajaveetmisviis, vaid kujundab väärtussüsteemi ja käitumismustri, mis kandub edasi põlvest põlve.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.