-
Niisiis, kogu edenedes luulemina tasapisi eemaldub iseendast ja tema pilk muutub teda ümbritsevate inimeste suhtes aina erksamaks. „Rebase matmise” tuumakamad ja terviklikumad osad ongi mu meelest „Teie” ja „Nemad”, milles jõutakse võõrastesse aedadesse, võõraste autode tagaistmeile ja võõraste magamistubade voodijalutseisse. Pinget loob asjaolu, et too kutsumata külaline ei tunne end sugugi võõrana, vaid tungib jultunult teiste inimeste privaatsusse. „Teil on ilus perekond. / Mulle meeldib teid…
-
Urhobo hõimu kuulub niisiis ka 1959. aasta 15. märtsil Minna linnas Nigeeria lääneosas sündinud luuletaja ja romaanikirjanik Ben Okri. Mõne aja pärast kolis perekond Londonisse, kus Ben Okri isa õppis õigusteadust, ja kui poiss oli seitsmeaastane, naasis perekond Nigeeriasse ning nad elasid seejärel riigi suurima linna Lagose getos, kuni Okri tosin aastat hiljem taas kodumaalt lahkus. Väidetavalt oli ta tolleks ajaks poliitiliselt kriitiliste kirjutiste pärast kantud…
-
Viimaste aastakümnete vältel on inimlikke mäluressursse üha hoogsamalt ümber istutatud hõlpsalt kasutatavaisse, aga materiaalselt hapraisse elektroonilistesse võrgustikesse. Kui midagi kiiresti teada tahta, siis on tülikas sorida omaenese ihulikus mälus. See on suure osa oma vastutusest üle andnud kehavälistele salvestusaladele. Paberkandjaile talletatud teabe leidmine nõuab jälle eelteadmisi ja võib olla aegaviitev. Kõige lihtsam on guugeldada internetis, saades suhteliselt valimata, aga seejuures totaalset infot elektroonilistes kanaleis sisalduva kohta.…
-
19. oktoobril 1987 juhatasin ma Stockholmis Metroo ühingu ülesandel kirjandusõhtut, kus esinesid Kalju Lepik, Raimond Kolk, Ellen Niit, Jaan Kross, Jaan Kaplinski ja Mati Unt, igaüks oma palaga. Seekord piirdusime rohkem tereütlemistega, kuigi õhus oli tunda muudatuste aega peatselt mõraneva raudkardina taga.
Kui ma teist korda pärast Haapsalust 28. augustil 1944 põgenemist Eestisse tagasi ja seekord Helgaga koos Tallinna jõudsin, korjas Ellen meid 14. augustil 1988 Olümpia…
-
„Mis loom see on?” tuletab kohe meelde, et raamatu autor on suur kassisõber: esilehe siseküljelt leiab noore Maie pildi koos musta kassiga (tõsi, sabaotsa ei paista). Ühes mu lemmiktekstis „Mis keeles kass naeratab?” (sisaldab ka Maie Muhu kassi Sepa Miku portree) on võrreldud Karl Ristikivi täiesti erinevate teoste „Hingede öö” ja „Semude” suhteid nende tugiteosega, Lewis Carrolli muinasjutuga „Alice imedemaal”. Tundub, et kassid võluvad väga paljusid…
-
+
Aeg jäi rippuma
üleeilse kohale
nagu ämblik
tolmuse niidi otsas
ma alles õpin
teda lähedalt vaatama
tolmu sisse hingama
ilma et lämbuksin
uue aja tuul ei vii
tüütut minevikuputukat
tahab paid ja ilma
ei nihku mu naha alt
aeg jäi rippuma
üleeilse kohale
kultuurikiht nahal
kulus niidiks
kõigi kaheksa jalaga rabeleb
endale toetust tänasesse päeva
ajaämblik ajaniidi otsas
+
Kindlaim viis ära eksida
on minna otse
otse läbi metsa
otse südamesse
ma jälle kõigun
maa ja taeva vahel
liiga lühike et korraga
mõlemat tabada
jäta tabamatud taevad
ja avastamata maad
las ma parem õpetan sulle
kuidas…
-
Ma ei hakka mahukat ja sisukat teost refereerivalt retsenseerima, see oleks kui kotiga tuult püüda. Esitlen vaid mulle huvi pakkunud lõike ja fakte. Mind üllatas, et eestikeelseks muutus õppetöö alles 1917. aastal, olles varem saksakeelne, alates reaalkooli asutamisest aastal 1881 kuni vene õppekeelele üleminekuni aastal 1905. Jõuliselt kerkib esile reaali kauaaegse (1915–1933) direktori, koolipoiste seas populaarse ja lugupeetud Nikolai Kannu isiksus. Sellise poolehoiu saavutamine poistekoolis pole…
-
„Hologramm,” ütles keegi mürgiselt, Margo pööras ümber, tema ees seisis konksninaga mees, kelles ta kohe tundis ära Dante Alighieri.
„Kuidas?” pomises ta, üllatatud rohkem poeedi tehnilistest teadmistest kui tema ilmumisest enesest, Dante Margo vapustuse põhjust ei taibanud, viipas käega – vaata! – ja Margo nägigi selles tühjas ruumis, mis oli tekkinud pärast suurt ülepeakaela põgenemist, üksteisest paarisaja meetri kaugusel seisvaid või õigemini sinna paigutatud hologramme. Loogiline. Teid…
-
Aga jätkem need elementaarset laadi üksikasjad ja huvitugem olulisest: missugune tähendus võiks olla paganlikel jumalustel, keda „Roosiromaanis” kohtab hulgi? Muis olustikes nad seda laadi küsitavusi ei tõstata; teame, et varakristlased pidasid neid deemoneiks, kes on huvitatud esmajoones inimhingede hukutamisest. Niisama vähe läheb vaja peamurdmist, kui oleme vastamisi kõrgrenessansist pärinevate tiivuliste olevustega: tollal oli nende tähendus puhtanisti esteetilist laadi. Kuid milleks vajati Amorit ja Venust XIII sajandil,…
-
Aga ka selles novellikogus on otsast lõpuni välja mõeldud lugusid, näiteks „Žürii”. Idee sain küll jällegi tõsielust: kui olin 2010. aastal kulka žüriis, toimus meil üks istung Tartus ja pärast istungit tahtsin ma minna ühe Tartus elava sõbra sünnipäevale. Kuna olin ühtlasi lubanud kaks teist žüriiliiget autoga Tallinna viia, võtsin nad kõigepealt sünnipäevapeole kaasa. Mu sõbra abikaasa kirjutab ka luuletusi (ehkki tol aastal polnud ta raamatut…
