-
Suur narratiiv ja ähmased piirialad
Esiteks ikka see äraleierdatud fraas suurte narratiivide lõpust. Kas möödunud viisaastaku eesti romaaniloome kinnitab seda või lükkab ümber? Kõrvalepõikena: vähemalt mulle sümpaatselt igatseb noorema põlve kriitik Mihkel Kunnus suurt kirjandust ja seab lati kolmainsuse Musil-Mann-Kundera tasemele, koheldes küll ka mahukamate teostega uustulnukaid proosas, näiteks Olle Lauli „Kodutust” kui Suure Romaanikunsti lihvitud monoliitidest kaugele jäävat teost, mille leitmotiiv on antud juba „Võlumäes” („Minu…
-
Rõõm. Kitsas hele triip.
Kurbus. Lai tume triip.
Rõõm. Kitsas hele triip.
Triibuseelik.
Iseasi, millest need luuletused räägivad. See on ikka seesama maailm, „eluloo mõrkjas sete”, mis on tuttav juba Katre Ligi varasematest kogudest, nüüd vaid veidi rahunenumal ja küpsemal kujul. Katre Ligi kirjutab jätkuvalt iseendast ja igapäevaelust, võiks kõige lühemalt öelda. Ikka on argitoimetuste taustal looduspildid ja linnamaastikud, ikka on kusagil lapsed, nüüd juba suureks kasvanud. Ikka…
-
„Kogutud hetkede” luulemina võiks tõlgendada minevikku ihaldava eskapistina, kuigi kogu läbiva ajaliku-ajatu vastanduse foonil ei pruugi tema tänapäevasest taandumine väljendada tingimata romantilist mineviku idealiseerimist, kuivõrd hoopis igaviku suunas pööratud pilku. Olgu põhjenduseks toodud ka „Seletuskiri”: „(silmapiirilt kadumise asjus) / See aeg on nagu kitsaks jäänud kampsun, / kust vaikselt, aga vääramatult välja / on kasvand laps. / Kurb jah, sai teine päris armsaks kantud, / kuid…
-
Suve avali akende öödel, jaheda raamatuga padja all, siiski piineldes tuleva ajaloo palavikus, nägin taevas tähesadu. Aga unisest peast sõnad muundusid ning see, mis seal õhust särades sadas, ei olnud minevik, need polnud mingid lagunenud asteroidid või meteoriidid. Minu unenäos olid need kehastunud faktoiidid ehk sündmused, mis polegi eksisteerinud enne ilmnemist mõnes avalikult levitatud jutustuses, aga jutustatuna tunduvad nii usutavad, et neile leidub aina enam ja…
-
Tekst, mis alustab jutustust tulest ja mis saadab loodud maailma uuesti tulle, seob kokku niihästi igapäevatoimetustesse mattunud tavalise inimese kui ka kõrgemates sfäärides toimuva võitluse hea ja kurja vahel. „Langenud on suur riik Kaarma, kes oma kibeda viinaga jootnud kõiki rahvaid,” tõdeb romaani lõpuosas mõistuse ja elu mõtte kaotanud tegelane, kelle hullumeelsetes sõnades väljendub tõde. Väike külake Kaarma, kes eluõiguse saanud tänu viinakuradile, kaotab oma elu…
-
—
HÕBEDASED KEELED
Mina ja mu väärt kitarr vajame areeni!
Kahjuks mu Fortuunale vaba vaim ei meeldi.
Kõri läbi lõigake, lõigake ka veenid!
Ärge ainult puutuge õrnu hõbekeeli!
Maha salgan enese, põgenen vaid viivu –
minu noorust ega au siin ei kaitse keegi!
Tuhnitakse hinges mul, rebitakse tiibu . . . .
Ärgu ainult puutugu õrnu hõbekeeli!
Võeti ära mult kitarr – vabadust mult võttes!
Kaabakaid ma nagu narr anun tõsimeeli:
“Tallake mind porri te, uputage jõkke . . . .! –
ainult ärge puutuge…
-
Contra meelest näiteks on etteantud teema, töö tellija materjalist, pigem abiks. „Lahe on see, et tellimustöö täitmise käigus võib tekkida tore mõte, mis tellimusega ei haaku, aga saab alguseks toredale iseseisvale tekstile, see oleks puhaskasu siis. Nagu viiks ehitustöölt osa materjali enda tarbeks koju.” Asjad püüab ta valmis teha enne tähtaega, kui vähegi võimalik.
Viivi Luigele mõjub etteantud teema pigem takistavalt, formaat neutraalselt, kuid tähtaeg inspireerivalt: „Olen olnud…
-
Kindlasti on nende sarmi võimendanud vennaliku koostöö kuvand, nagu üldse on ju paaris töötanud teadlaste, loojate ja ühiskonnategelaste ümber eriline aura. Grimmide pärandit pühendunumalt uurinud panevad südamele, et vennad olid erinevad inimesed ja neid tuleks nimetada tingimata eraldi: Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm. Aastase vanusevahega, lapsena koos õppinud, koos eluteed otsinud, olid nad noorest peast sõlminud lepingu alati kokku hoida, kuid ilmutasid siiski igas töös –…
-
1997. aastal said ise Liivist märgituks. Sinu luuletus „Armastus” pälvis 1965. aastal asutatud ja 1970. – 1984. aastani varjusurmas olnud Juhan Liivi nimelise luuleauhinna. „Armastusel” on olnud pretsedenditu saatus: see on tõlgitud praeguseks kaheksakümnesse maailmakeelde! Tõenäoliselt on tegemist ainsa eesti kirjandusteosega – sest iga luuletus on võetav teosena – , millel seesugune levik. Kas seda „äramärgitust” võib võtta ka tee algusena Liivi enda elu ja loomingu…
-
Tõnu Nooritsa suurepärastele fotodele andis kirjastaja Tiit Pruuli mahitusel vormi Andres Herkel, kel oli kripeldavast võlatundest õpetaja vastu valmimas mälestuslugu (tänuvõlakiri), mis tahtis avaldamist. Nõnda saigi teoks Tiibetit ja Eestit ühendav raamat, kus on kandev osa pildil, kuid ka tekst ei jää kuidagi alla, sest sule on haaranud raskekahurvägi. Sisuliselt on tegemist XIV dalai-laama Tenzin Gjatso kolme Eesti-visiidi pildipäevikuga, millele lisavad vürtsi Linnart Mälli Tšetšeenia-visiidi jäädvustused…
