
Erkki Vettenniemi raamat ei paku kuigi palju uut, kuid huvitavaks teeb selle eeskätt Soome ja Eesti ainulaadne perspektiiv.

Kristjan Haljak: „Enesehävitus, liiderdamine ja muu meelelahutus on kõik sümpaatsed ja kannatusrikkad viisid, kuidas elu õhtusse veeretada, ent ega vaimset tööd ikka naljalt üle ei trumpa.“

Eesti rahvuslaste oletus, et kui mõni vene intellektuaal on kirglikult antikommunistlik, siis on ta automaatselt eesti rahvuslastega samal positsioonil ka muudes küsimustes, oli ja on vapustavalt naiivne.

Kõik me anname üksteisele kogu aeg eeskuju ja kõik meie patud paistavad kõigile mingil moel kätte.
Maarja Kangro „Minu auhinnad“ kinnitab, et auhindade mõju on erakordselt kehaline: kirjaniku organism hakkab nõristama nektareid, mis annavad talle eluisu tagasi.

Eda Ahi: „Ukraina-aasta meenutas, et kipume võtma paljusid hüvesid iseenesestmõistetavalt. Seal mõistad, milline kaal ja tähendus võib olla kirjandusel ja selle lugemisel.“

Ühiskonna ja ajaloo tõmblused on sama paratamatud kui aastaaegade vaheldumine.

Rein Põdra „Maailm on imeline“ on ühtaegu mälestusteraamat, ajalooline romaan ja ühe ajastu dokument.
Kerti Tergem: „Nii nagu veini kohta võib öelda hea aasta, saab öelda ka Eesti kirjanduse ekspordi kohta, et Eesti Vabariigi juubeliaasta oli suisa suurepärane.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.