Kahtlemata on kunstimaailm olnud piinlikult seksistlik, kuid kas Siri Hustvedti romaani naissoost peategelase läbipõlemise eest lasub ikka vastutus teda ümbritsenud keskkonnal?


Üha väiksemaks tõmbunud maailmas oleme hiinlastega ju peaaegu naabrid. Seda kinnitab pilk viimasel ajal trükivalgust näinud raamatutele.

Mait Vaigu geniaalsus seisneb paljuski tähelepanelikes märkmetes selle kohta, mida soovitakse teadvuse äärealadele suruda.

Vabadusele ja küllusele heidetud ambivalentset pilku, nagu seda kohtab Ursula K. Le Guini romaanis „Ilmajäetud“, on vaja ka meie tänapäeva ühiskonnas.

Riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat Fred Jüssi: „Tuleviku märksõna on „haridus“.“
Leelo Tungal: „Küllap on mulle kõige südamelähedasem „Seltsimees lapse“ triloogia. Ühest küljest oli kirjutades hirmus mõelda, kui kohutavas ajas on oldud, ja teisest küljest tegi suurt rõõmu, et elame Eesti Vabariigis.“

Stalini aeg Eestis on olnud ligipääsetav tüdrukute kaudu, kes seda nägid, kuigi ei saanud kõigest aru, ja on pühendanud oma elu sellest kirjutamisele.

Juhani Salokannel annab oma raamatus hea ülevaate omaaegsetest oludest ja visandab Tammsaare teoste intelligentse ümberjutustuse, jääb aga hätta loomingu süvaanalüüsiga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.