Emakeelse inimese keelekasutus ei saa mõistagi olla iseenesest vale, küll aga on seni pädenud arvamus, et see võib olla olukorrast ja eesmärgist johtuvalt kas mõttekas või kohatu.

Eetriajakirjanike kõne peab olema selge ja sisu hõlpsasti arusaadav, kuna neil on kuulajate keele- ja muudegi harjumuste kujundajana suur vastutus.

Kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud ületada see keelelõhe – projektkeel vs. rahvakeel ehk lobakeel – ja saavutada süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?

Tänu ühendkorpusele on keeleteadlastel suurepärane võimalus analüüsida empiirilisi andmeid tänapäeva keele mistahes küsimuse puhul.

Eesti keel on Johannes Aaviku ajaga võrreldes järjest raskemini „painutatav“, ent uuenduste tegelik ellupuhuja on olnud ja on siiski tavaline keelekasutaja.

Harida õnnestub vaid juhul, kui keelekorraldust ei aeta segi keelekirjeldusega ja mõlemaga tegeldakse teaduslikult.

Võib-olla oleks kohane lasta edaspidi EKI-l keelt kirjeldada ja uurida ning mingi keelehooldeasutus võiks korraldada kirjakeelt, anda välja ÕSi ja pakkuda keelenõu?

EKI ühendsõnastikku lisatud sõnadest uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt saavad seeläbi ÕSi sõnad, mis leiavad koha „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“.

Kartmata aia ja aiaaugu süüdistust, väidan, et suhtumine eesti keele säilimisse, kaitsmisse, korraldamisse ja hooldamisse sarnaneb suhtumisega kliimakriisi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.