Cannes’i filmifestival pakkus rohkelt elamusi ja ideid, aga filmikunsti kulgu jäädavalt muutvat sähvatust ei tundunud siiski näha olevat.

Õudusfilm sööb end vaikselt sisse ka konservatiivse Cannes’i festivali põhiridadesse ja pakub seal väga tugevat konkurentsi.

Naiskarakterid vallutavad suure ja väikse ekraani. Naist ei mängita enam välja kui imaginaarse vaataja ihalusobjekti, vaid kui omaenda universumi keskpunkti.

„Vabandust, et tülitan“ räägib afroameeriklaste skisofreenilisest elukogemusest USA kapitalistlikus ühiskonnas.
Buenos Airese filmifestival BAFICI on elevant, kes ei mõtle ega arva meist kuigi palju. Tuleb ise endalt küsida, kuidas paistab Eesti kauge megafauna taustal. On meil Ladina-Ameerikast miskit õppida?

Vastakad arusaamad stsenaristi rollist takistavad valdkonna arengut. Stsenarist on kui midagi loov autor, keda teised peavad abiliseks.

Haapsalu on filmilinn – ja mitte vaid õudusfilmide festivali pärast. Ekskursioonid paikadesse, kus on üles võetud see või teine film, on üle maailma üha suurem turismimagnet.

Pärast mitut tõusu ja langust on õudusfilmidel alanud uus kuldajastu ja neist on võimatu mööda vaadata ka žanrikaugel publikul.

Louis Garrel: „Huumorimeel oli üks „Truu mehe“ stsenaariumi kirjutamise võtmeelemente. Püüdsime vaatajate ootustega pidevalt mängida.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.