$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Cannes’i filmifestival kulges prantslaste kohta märkimisväärselt rahulikus ja organiseeritud rütmis. Kahjuks iseloomustas tsiviliseeritus aga ka suurt osa programmist.

Jafar Panahi: „Tunnen, et olen pärast vangiminekut väga palju muutunud. Isegi nii palju, et ütlen iseendale pidevalt: soovin, et see oleks juhtunud varem.“

Blake Neely: „Mul on täiskasvanud lapsed ja juba aastaid tagasi hakkasin neilt küsima, mida ma peaksin kuulama. Püüan vaimu värske hoida.“

Natalja Mirzojan: „Enne Eestisse tulemist panin oma ühismeediakontole Ukraina lipu, mistõttu mind vallandati projekti juurest, millega töötasin. Mul pole kahju, ma ei taha selliste inimestega kokku puutuda.“

Seda, milliseid tundeid tekitab film vaatajates, on uuritud palju. Selle kohta, mida tunnevad filmitegijad ise filme luues, uuringuid aga napib.

Millised tingimused toetavad seksuaaltraumast tervenemist? Niisuguseid keerulisi küsimusi esitab lavastaja Justyna Mytnik filmis „Veepidu“.

Res Musica aastaraamatus on ilmunud teadusartikkel selle kohta, kuidas seostuvad naiselikkus ja loodus Eesti popmuusikas.

Aislinn Clarke: „Ma ei mäleta tegelikult lapsepõlvest ühtegi lugu, mis poleks olnud hirmus. Kasvasin üles koos õuduslugudega.“

Muljeid kolm päeva kõrgendatud meeleolus Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalilt ning seniselt kümnelt õuduspeolt, millest olen osa võtnud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.