„Riigikogu direktoris“ on elustatud küll Eesti iseseisvuse taastamiseni viinud sündmused Ülo Nugise isiku kaudu, aga filmina on teos jäänud pooltooreks.

Haapsalu õudusfilmide festivalil linastus ka kaks Eesti Z-kategooria filmi, millega püüeldakse ehk hoopis millegi muu kui kvaliteedi poole.

„Kratt“ on selline perefilm, mis ei pane kedagi igavusse surema. Ei mingeid laulvaid printsesse, küll aga üks seestunud sugulane, törts veresauna ja üks viimase aja žanrifilmide kõige rajum eksortsismiseanss.

Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini.

„Supernoova“ ja „Nomaadimaa“ näitavad, et elu eksisteerib ka väljaspool võitjate maailma.

Rao Heidmets: „Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks.“


Harry Macqueen: „Lein on hind, mida tuleb armastuse eest maksta.“

Radu Jude uusim film rõvedustest, millest me rääkida ei taha, ja pisut pornostki.

Kinematograafiliselt pakkus Cannes’i filmifestivali programm vähe üllatusi, aga tõi kaasa Eesti filminduse suursündmuse.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.