
Euroopa filmiauhinnad ei pakkunud palju variante, ent olid kinnituseks Euroopa filmikunsti heale aastale.

BFMi 13. lennu tudengite lõputööde kassett „Pilet tundmatusse“ ei lase kurta mitmekesisuse puudumise üle.

„Menüü“ teravik pole suunatud mitte ennekõike reaalsusest irdunud tipprestoranile, vaid pigem neile, kes aitavad sellist ökosüsteemi tolmeldada.

Sulev Keeduse „Neidsaare hoo peal“ on justkui juhuslik pildistus ühe maakoha inimestest ja juhtumistest, aga Keedus on liiga palju režissöör, et kroonikaga piirduda ja jätta sellest sügavam mõte välja destilleerimata.

Ilmar Raag: „Ma ei arva, et kunst kunsti pärast on tähtis. See on alati vahend millegi ütlemiseks.“

Tänavune Pimedate Ööde filmifestival pakkus märkimisväärse valiku emotsionaalselt tooreid, temaatiliselt keerukaid ja kohati kummastavaid filme.

Eestil on täiesti puudu oma kirjalik filmiajalugu. Kuidas me saakski oodata Eesti filmist lugupidamist, kui Eesti film ise endast lugu ei pea?

Lembit Ulfsak: „Ei saa hakata demonstreerima näitlejameisterlikkust. Igas stseenis tuleb küsida, miks sa seda teed. Kuhu tahad välja jõuda? Mida tegelased tahavad ja mis edasi saab?“

Lembit Ulfsak: „Meil on vastastikune sümpaatia. Minul kino vastu ja kinol minu vastu.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.