-
3. juunil Pirita kloostri puupüsti täis telgis esilinastunud ja nädalavahetusel ka kino Sõprus eeskavas jooksnud nelja uusima eesti lühimänguka sisulised sarnasused on hoopis suvalisemad. Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetoolis Jüri Sillarti juhendatud noorte esimesed ekraanitööd ei anna põhjust eriti hädaldada ega ka rõõmust lakke karata. Kõik on ökonoomselt paari kolme-nelja näitlejaga lahendatud linalood, mõned suisa tekstitud või siis minimaalse dialoogiga. Algus- ja lõputiitrite korrektsus jätab mulje…
-
Tegelikkuses on lugu sootuks mitmepalgelisem ja vastuolulisem. Uusvenelasteks on tõusnud ka paljud just sellesama nõukaaegse intelligentsi lihalised järglased. Näiteks terve plejaad uusi filmireþissööre, produtsente, näitlejaid. Nende perekonnanimed viitavad selgesti, kelle võsud ollakse: Filipp Jankovski, Stepan Mihhalkov, Fjodor Bondart?uk, Aleksandr Striþenov, Roman Prõgunov, Jegor Kontðalovski, Sergei Ginzburg jne. Näitleja ning reþissöör Stanislav Govoruhhin on salvavalt kinnitanud, et tänapäeval pääsevadki Venemaal filme väntama vaid kuulsuste järeltulijad või nende…
-
Kino Sõprus hakkab üha enam kujundama oma nägu väärtfilmikeskusena, eesti dokumentalistika klassikute autoriõhtud on üks tänuväärne osa sellest. Neljapäeval, 22. mail nägime Rein Marani kahte uut filmi ?Reekviem laululuigele? ja ?Sundasunik?. Arvan, et looduse poole tõmbab meid tõe- ja puhtusejanu. Loomad ei valeta, see eristabki neid inimestest. Taimed on veel ausamad, neid ei saa isegi dresseerida, ehkki mõned riukad on neilgi varuks. Lähevad näiteks õide ja…
-
Mõistujutt antikvaarist
Pole vajadust tagasihoidlikkuseks, tuleb tunnistada, et Jean-Claude?i antiigiäril läheb hästi. Kuidas siis muidu? Vanahärra on ju oma aarete kui lihaste lastega kokku kasvanud! Kõik rahutu vaimuga unetud ööd, aovalged hommikutunnid, keskpäevased siestad ja laokil veerandtunnid enne külalisterohket õhtusööki on ta pühendanud esiisade pärandi kasimisele, lihvimisele, poleerimisele, lakkimisele, filigraansele viimase lihvi andmisele nii, et tema kuninglik lauahõbe, ajanäitajad või portselanfiguurid on justkui ülestõusnult valmis uusrikaste…
-
Elza jõudis Moskvasse päikselisest Sevastoopolist, kuigi pikka päikesevalgust ei talunud ta juba lapsest saati. See ei mõjunud hästi ta psüühikale. Lõpetanud näitlejakooli, sattus sarmikas, ent kinnine ja tõsisevõitu tüdruk filmitegijate hasartsesse fookusesse. Juri Jegorovi ?Jäise mere? (1955) võtteplatsil kohtus Elza tollase kinokangelase Gennadi Judiniga. Armumine oli ahne ja silmapilkne. Abielu. See ei püsinud koos aga kuigi kaua. Elza jäi kogu eluks hingestunud armujaks. Seejärel tõukas saatus…
-
Kui hullumeelne on idee luua vägevate massistseenidega lööma- ja võitlusfilm Trooja sõjast, kus suhted olid nii keerulised, et tänapäevainimese hammas vaevalt selle peale hakkab! Oli ju iga Trooja/ahhailaste kangelase taga oma jumal, kes hoidis talle pöialt ja laskis kohe nina norgu, kui tegelasel halvasti läks. Kui toonaseid jumalate ja inimeste suhteid inimkeelde tõlkima hakata, siis võiks mõne targa jumala kahekõnet vaadelda umbes sellisena: Tõ za kogo…
-
Tänapäeva blaseerunud, kõikenäinud ja
-nägevale vaatajale jääb ?Dr. Strangelove?i? omaaegne põrutavus kaugeks eelkõige poliitilistel põhjustel. Film mõjub põhiliselt satiirina kaugesse minevikku jäänud külma sõja aadressil, samas kui toonasega samas poliitilises olukorras viibides tunnetataks ilmselt, et ?see puudutab meid kõiki?. Poliitilisus, mis kunagi oli selle filmi tugevus, osutub seetõttu nüüd selle nõrkuseks (kui sedagi) või siis on üldse tähelepanu alt väljas. Tänase vaataja jaoks, julgen oletada,…
-
Võistlusprogrammi ja þürii töö tulemuste kohta võib ütelda, et tunduvalt selgemini kui ühelgi viimasel aastal võib tänavuste auhinnasaajate valikut seostada þürii esimehe ja mõnede þürii liikmete maitsega. Üheksast þürii liikmest kindla peale kolm, s. o. reþissöörid Quentin Tarantino ja Tsui Hark ning soome filmikriitik Peter von Bagh, on suured oriendi filmi armastajad ning on teada, et oma valikus kalduvad nad eelistama pigem kummastavat assortiid, mitte välja…
-
Seejärel sadas Striþenovile filmipakkumisi hulgi. Ja kohe sündis ka ðedööver, Grigori Tðuhrai väntas Boriss Lavrenjovi kuulsa jutustuse järgi mängufilmi ?Neljakümne esimene? (1956), milles Striþenov etendas valgekaartlikku ohvitseri. Linatöö kajastab külatüdrukust punaväelase Marjutka ja aristokraatliku porutðiku Govoruhha-Otroki siirast-kirglikku armulugu üksikul saarel Araali meres. Filmi lõpus kõmmutab tüdruk oma armsama klassivihas maha ja porutðikust saab snaiper Marjutka neljakümne esimene ohver, kelle merelainetes laiba kohal plika meeleheites ulub. Muidugi…
-
Mind on alati huvitanud, kust läheb (lühi)filmi ja videokunstitaiese piir. Miks üks on üks ja teist peetakse teiseks? Kord vaatasin ma Helsingis Kiasmas seitse tundi arvutist videokunsti, ja uskuge mind, vähemalt veerandi neist töödest võiks vabalt defineerida filmideks. Neil on oma lugu, mis areneb, neil on sõnum (tihti karjuvalt publitsistlik), mõned lõppesid koguni puändiga. Videokunst peaks minu meelest olema sisult sarnane tahvelmaaliga, ainult et see ei…
