-
Agressioon ja apaatia
Selline tehing on Kimi puhul välistatud, sest tema filmide tegevust käivitavaks mootoriks on hoopis midagi vastupidist, mittemärgilist. Kimi lood algavad tavaliselt selliste inimeste kujutamisega, kes on teel või juba omadega jõudnud täielikku ummikusse, mida nad ei suuda endale kuidagi mõistuspäraselt seletada ja kust nad ei oska ühelgi “mõistlikul viisil” edasi minna. Nende igapäevaelu ülal hoidev struktuur on pöördumatult lagunenud. Sellises staadiumis ei räägita eriti…
-
“Aku” avalöök oli igal juhul võimas, täis raskeid kahureid: Peeter Torop, Hasso Krull, Leonhard Lapin, Marco Laimre, Rein Ruutsoo, Kalev Mark Kostabi, Lembit Sarapuu jt. Räägiti Vincent van Goghi kompleksist, Jackson Pollockist ja Wiiraltist. Nii et võiks võtta tagasi hinnangu, et tegemist on ainult kaasaegse ja noorema kunstiga. Samas oli saates keskendutud veidi iroonilises võtmes ikkagi neile mehhanismidele, mis tootsid kunstnikumüüte juba XX sajandil. Midagi pole…
-
Millest ma lähtun hinnanguid langetades? Ainult oma tundest ja ei millestki muust. Võib-olla ma tunnen valesti? Võib-olla. Aga oma tunde edastan ma õigesti, ausõna. Kui kriitik hakkaks peilima õhus rippuvaid meeleolusid ja püüaks neid “parlamentlikult” kajastada, et kasudega kaubelda ja puhas poiss olla, siis see on kriitiku hukk. Mulle näib, et kõigist isiklike tunnete summast saab kokku ühiskonnaarvamus, ent seda üksnes tingimusel, kui need tunded jõuavad…
-
Tänavu viiendat aastat ringi tiirutav Kinobuss kutsuti Soome tähistama Eesti Instituudi Soome filiaali 10. aastapäeva. Pidustuste kava oli lihtne: läksime tähistama enda eksistentsi rahva sekka ja tegime korraliku tiiru Soomes, et näidata, kuidas Eesti Instituut tegutseb sõna otseses mõttes terves Soomes.
Päike paistis augustikuu 21. kuupäeval normaalselt, hõbevalge buss roomas välja valge laeva sisemusest ja süda lõi trummi erutusest, kui buss tollist läbi libises. Tundsin ennast…
-
Venelastel on üks vapustav film, mida nad juba ligi nelikümmend aastat päriselt tunnistada ei taha. Tõsi, nüüd on see juba 1967. aastal valminud teos küll paarkümmend aastaringi peidikuist väljas ja lipsab aeg-ajalt teleekraanile, ent täiehäälselt ja ühemõtteliselt kiita saab film oma kodumaal harva. Tegelikult taheti isegi tabusid purustava perestroika päevil linatöö vargsi varjusurma jätta.
1987. aasta pöördelise Moskva kinofestivali pressikonverentsil küsis Lääne reporter kinoliidu sekretärilt Elem…
-
Lembitu (Ain Mäeots). Foogt Hippolytis (Märt Avandi) ja Uru (Ott Sepp).
Alustaks ehk küsimusest, mis asi on (mängu)film. Kõigi mõistete sisu muutub ajas, aga tundub, et filmi puhul toimib ümberkujunemine eriti tormakalt. Ja praegune hetk oleks nagu teisenemise keskpunkt, vana suhtumine pole veel küljest ära kukkunud, kuid uus on juba juurde tulnud. Ühelt poolt võtame (paljud inimesed võtavad) asja sügava austusega: iga uus eesti mängufilm on automaatselt…
-
Ohjeldamatut elulaadi ja hullumiseni joomist demonstreeris norralase Bent Hameri kultuskirjanik Charles Bukowski elust suuresti Ameerika rahaga vändatud “Factotum”. Pildil keskel Bukowski osatäitja Matt Dillon. KAADER FILMIST
Tänavu toodi vaatajateni 75 linateost, osa neist lühi- ja dokumentaalfilmid. Kui 1990. aastal alustati, töötas ka žürii ja anti välja üks rahaline auhind, mille võitis tookord Jüri Sillarti film “Äratus”. Pärast seda ei jagatud auhindu aastaid. Nüüd on Espoo festival juba…
-
Kirjutan seekord ohtlikul teemal. Küllap paljud juba aimavad – ju see kuidagi juutidega seotud on, eks ole. Midagi ohtlikumat ma tänapäeva Eestis küll ei tea.
Alustuseks üks definitsioon. Mis on sõnavabadus? Vabadus kasutada sõnu ja sõnaühendeid. Ühtki loomulikumat määratlust ma sõnavabadusele ei tea. Nõnda siis on vale öelda, nagu on kirjutanud peaaegu kõik autorid, keda ma sel teemal lugema olen juhtunud, et “küsimus polnud siin sõnavabaduses”. Muidugi…
-
New Yorgi moodsa kunsti muuseumis asub ka filmiajaloo osakond. 1950.-60. aastatel astus sinna aeg-ajalt sisse Greta Garbo, kes soovis näha mõnd oma filmi. Seal sai ta neid vaadata segamatult, koos muuseumitöötajaga, kes oli samuti rootslanna. Kui film jooksis, võis kuulda Garbot oma tegelaskuju kohta ütlemas:
“Nii näeb inimene välja.”
“Miks ta nii teeb?”
“Nüüd näete, kuidas ta toast välja läheb.”
“Nüüd läheb ta aeda – ja siis jõllitab ta…
-
Kus lõpeb kunst ja kust hakatub hullus, seda on vahel võimatu klaariks teha. Lihtne tüdruk Venemaa kolkasügavusest Valja Karavajeva oli isevärki kunstisõge juba lapsest saati. Plikana näitles ta kodus omapäi, laulis, etles, ajas reaalelu ja unistusliku segi, nii et näis külarahvale napakana. Kuuendas klassis otsustas ta äkki päevapealt: kõik, rohkem tema koolipinki ei nühi. Ja hakkas pommitama pealinna teatrikoole, et teda sinna õppima võetaks. Ent sealt…
