-
Dreymani (Sebastian Koch) ja Sielandi (Martina Gedeck) vähimgi “libastumine” on kohe ka Stasi meestele teada.
Äsja parimaks Euroopa filmiks tunnistatud “Teiste elu” on ühtaegu Ida-Saksas kunagi valitsenud nuhkimismentaliteedi analüüs, ühiskonnakriitiline ajastudokument, ajaviitepõnevik ja isikulugu.
Sakslase Florian Henckel von Donnersmarcki tähelepanuväärne debüütlavastus toob ekraanile painajaliku ühiskonna, kus kodanikud ei saa võita. Kui keegi on juba kord kinni võetud, on ta kõigis seitsmes surmapatus sama hästi kui süüdi mõistetud. Kui…
-
“Suust suhu”, rež Björn Runge,
Rootsi-Taani, 2005.
Kaamoslik lugu tüdrukust, kes on aasta tagasi põgenenud kodust, et hakata elama koos endast tunduvalt vanema mehega, kes sunnib teda oma keha müües raha teenima ning topib talle vastu tüdruku tahtmist sisse narkootikume. Kõik sündmused, mis selleni viinud, on juba möödas. Me ei saa teada, millega või kuidas see suller tüdruku ära võlus, et tüdruk on just selle tüübi oma päästerõngaks…
-
Neil Jordan esitles 3. XII Rahva Raamatu kaupluses oma romaani “Vari”. pressifoto
Kirjanik ja filmilavastaja Neil Jordan kasvas üles majanduslikult mahajäänud, maalilise maastikuga Iirimaal, mis täis tühje maju ja varemeid, mida asustasid vaimud lugudest ja lauludest. Kultuurilise täiuslikkuse saavutamiseks polnudki vaja rohkem kujunduslikku vürtsi kui taimornamentikat, mis mässib sisse raamatutähti nagu luuderohi lämmatab puid. Ehk aitab selline unaruses püsinud visuaalne kultuur seletada paradoksi, miks niivõrd tugevas teatrikultuuris puudub…
-
Läinud sajandi 1960.-70. aastatel avastasid väljamaised kinofriigid filmi ja režissööri õhinal ka enda jaoks. Prantsusmaal, Tšiilis, Alžeerias ja tont teab, kus veel loodi koguni eksperimentaalseid grupeeringuid nimega Medvedkino jms. Nüüd ei käsitletud “Õnne” enam üksnes vaibumatu fantaasiaga loodud muinasjutuna, vaid filmis aduti küdevat modernistlikku õhustikku, kus talupoeglik primitiivulme ühendub koomilise sürrealistliku groteskiga. Medvedkini triumf jätkub hoogsalt nüüdse Venemaa kinoproffide hulgas, kes avastavad üksteise võidu mehe üha…
-
Pole mõtet pikalt rääkida, mis vahe on filmi- ja videoprojektorist tuleval pildil. Ühel on miljonid erinevad valguspunktid ja teine on lihtsalt laiali venitatud televiisor. “Me teeme digi-Beta variandi ja kasutame digitaalset projektorit PÖFFi võistluskava seansil,” lubab filmi tootja Kris Taska, lisades, et saavutatud kvaliteedivõit on filmikvaliteediga võrreldes siiski tagasihoidlik.
Moodne digitaalne filmitehnika, millega ka “Meeletu” üles võetud, lubab teadupärast kõike, nii televisioonivarianti kui ka filmi. Mine ainult…
-
PÖFFi laste- ja noortefilmide festival “Just Film” on festival festivalis ning kindlasti tähelepanu väärt ettevõtmine. Ma olen selle alafestivali raames käinud filme vaatamas mitmel aastal ning alati paneb mind imestama täiskasvanute nullilähedane osakaal publiku seas. Muidugi, paljud filmid, mida näidatakse laste- ja noorteprogrammis, linastuvad veel ka hiljem põhifestivalil, kuid on ka neid, mis pärast selle festivali lõppu enam linale ei tule. Üks niisuguseid on sel aastal…
-
Ameeriklase Kirby Dicki dokfilm “Seda filmi pole veel hinnatud”, mis linastub ka tänavusel PÖFFil, avab Ameerika filmide porno- ja vägivallakomisjoni ehk MPAA filmireitingute süsteemi tagamaid. Oma otsuseid mitte põhjendava ja salastatud liikmetega komisjoni otsus on enamasti määraja, kes filmi Ameerikas näeb ja millised on selle võimalused raha teenida. Atom Egoyani, John Watersi, Darren Aronofsky ja mitmete teiste tuntud režissööride intervjuukatkeist saame selgust, kui palju sisaldab see…
-
Briti poissmeeste Tallinnasse toojail on lapsed, elukaaslased, mobiilid ja läpakad ning lauluõliks midagi, mis magus ja purju teeb, aga seda ei võeta kunagi palju. kaader filmist
Dokumentaalfilm “Täkutallinn”. Režissöör Marianne Ostrat, produtsent Jaak Kilmi, Kuukulgur Film, 27 min, esilinastus 22. XI kinos Sõprus.
Väga tihti kohtame vanalinna uulitsail ja kõrtsides maskuliinset ja valjuhäälset seltskonda, keda nimetatakse briti poissmeesteks. Nad üürgavad nagu pasun Jeeriku all ning moodustavad pubides laudade…
-
Tüdrukutirtsul olid kõõrdsilmad ja kõverad sääred. Ise pisike, aga jalalabad suured. Tõeline pardipoeg. Elati sõjajärgse Omski agulis, barakis, jäledas kihisevas pesas, kus vaheseinad ei summutanud ainsatki heli: joomislärm, ähkiv keppimine ja kakluskisa oli kõigi elanike auditiivne ühisosa.
Hommikul vara kihutas ema Ljubka ja ta õe-venna maast ning koos joosti mööda poejärjekordi, ühest võis pika seismise peale saada suhkrut, teisest jahu, kolmandast margariini. Lapsed lükkas ema kõigile…
-
Itaalia komöödianäitleja Giacomo Rizzo režissöör Paolo Sorrentino mängufilmis “Perekonnasõber”. Kaadrid filmist.
Käes on jälle põhi-PÖFFi aeg ja laulda festivalile ülistust. Tõesti – mida suuremat eestlased oma taastatud iseseisvuse jooksul kultuurivallas üldse on suutnud luua? Laulu- ja tantsupeod on omasoodu edasi marssinud, aga unarusse pole jäetud ka uuemaid muusasid. PÖFFi X korraks pole mitte üksnes Tallinna, vaid ka Tartusse, Viljandisse, Narva, Jõhvisse ja Kärdlasse terve maailma pealt näitamiseks kokku…
