-
Ameeriklase Kirby Dicki dokfilm “Seda filmi pole veel hinnatud”, mis linastub ka tänavusel PÖFFil, avab Ameerika filmide porno- ja vägivallakomisjoni ehk MPAA filmireitingute süsteemi tagamaid. Oma otsuseid mitte põhjendava ja salastatud liikmetega komisjoni otsus on enamasti määraja, kes filmi Ameerikas näeb ja millised on selle võimalused raha teenida. Atom Egoyani, John Watersi, Darren Aronofsky ja mitmete teiste tuntud režissööride intervjuukatkeist saame selgust, kui palju sisaldab see…
-
Briti poissmeeste Tallinnasse toojail on lapsed, elukaaslased, mobiilid ja läpakad ning lauluõliks midagi, mis magus ja purju teeb, aga seda ei võeta kunagi palju. kaader filmist
Dokumentaalfilm “Täkutallinn”. Režissöör Marianne Ostrat, produtsent Jaak Kilmi, Kuukulgur Film, 27 min, esilinastus 22. XI kinos Sõprus.
Väga tihti kohtame vanalinna uulitsail ja kõrtsides maskuliinset ja valjuhäälset seltskonda, keda nimetatakse briti poissmeesteks. Nad üürgavad nagu pasun Jeeriku all ning moodustavad pubides laudade…
-
Tüdrukutirtsul olid kõõrdsilmad ja kõverad sääred. Ise pisike, aga jalalabad suured. Tõeline pardipoeg. Elati sõjajärgse Omski agulis, barakis, jäledas kihisevas pesas, kus vaheseinad ei summutanud ainsatki heli: joomislärm, ähkiv keppimine ja kakluskisa oli kõigi elanike auditiivne ühisosa.
Hommikul vara kihutas ema Ljubka ja ta õe-venna maast ning koos joosti mööda poejärjekordi, ühest võis pika seismise peale saada suhkrut, teisest jahu, kolmandast margariini. Lapsed lükkas ema kõigile…
-
Itaalia komöödianäitleja Giacomo Rizzo režissöör Paolo Sorrentino mängufilmis “Perekonnasõber”. Kaadrid filmist.
Käes on jälle põhi-PÖFFi aeg ja laulda festivalile ülistust. Tõesti – mida suuremat eestlased oma taastatud iseseisvuse jooksul kultuurivallas üldse on suutnud luua? Laulu- ja tantsupeod on omasoodu edasi marssinud, aga unarusse pole jäetud ka uuemaid muusasid. PÖFFi X korraks pole mitte üksnes Tallinna, vaid ka Tartusse, Viljandisse, Narva, Jõhvisse ja Kärdlasse terve maailma pealt näitamiseks kokku…
-
Pole mõtet pikalt rääkida, mis vahe on filmi- ja videoprojektorist tuleval pildil. Ühel on miljonid erinevad valguspunktid ja teine on lihtsalt laiali venitatud televiisor. “Me teeme digi-Beta variandi ja kasutame digitaalset projektorit PÖFFi võistluskava seansil,” lubab filmi tootja Kris Taska, lisades, et saavutatud kvaliteedivõit on filmikvaliteediga võrreldes siiski tagasihoidlik.
Moodne digitaalne filmitehnika, millega ka “Meeletu” üles võetud, lubab teadupärast kõike, nii televisioonivarianti kui ka filmi. Mine ainult…
-
Dokumentaalfilm “Müümise kunst”. Režissöörid Jaak Kilmi ja Andres Maimik. Kuukulgur Film, 2006, 86 min.
Esilinastus 26. X kinos Sõprus.
Mis on Jaak Kilmi ja Andres Maimiku filmil “Müümise kunst” tegemist müügiga? Peaaegu mitte midagi. Filmi pealkirjastamine, reklaam ja seda saatnud retoorika pole aga peaaegu muud rõhutanudki.
Mida me filmis tegelikult näeme? Filmis hargnevad lood ei avane läbi müügitegevuse, autorid jõuavad vaid marginaalsetes episoodides müügisituatsioonideni ja tegelased üksikutes…
-
Ent fotolõige on ka suurepärane võimalus fotot mõtestada ja anda sellele lisatähendusi. Kui näiteks ühel fotol on kaks inimest, aga me eemaldame neist ühe, kaotame nende omavahelise seose ja võime anda kogu situatsioonile hoopis teistsuguse sisu. Vaata ka lk 1.
Fotograafiaprofessor Peeter Linnap eristas mõned aastad tagasi “Ööülikoolis” peetud loengus “Pildiline Eesti” verbaalset ja visuaalset kirjaoskamatust. Esimene kaotati vähem arenenud maadega võrreldes Eestis õige varakult. Olgu täpsustuseks…
-
Eesti telekanalite vaadatavuse pingereas kolmandale kohale langenud TV3 näitas eelmisel reedel prime time’l prantslaste sel aastal valminud vene ajakirjanike mõrvu käsitlevat dokumentaalfilmi. Olukord Venemaal paneb tõesti vere tarretama: kui uskuda statistikat, siis viimase 20 aasta jooksul on Venemaal tapetud üle saja ajakirjaniku, neist 700 000 elanikuga Togliattis tervenisti kaheksa. Ja need kõigest viimase kaheksa aasta jooksul.
Idanaabri külje all karastunud ja tema sigadustega harjunud Eesti televaataja jaoks ei…
-
Vladimir Hotinenko, tänapäeva üks hinnatumaid vene filmilavastajaid, sündis 1952. aastal Slavgorodis (Altai krai), töötas teismelisena Pavlodari traktoritehases kunstnikuna, ja lõpetas 1976. aastal kiitusega Sverdlovski arhitektuuriinstituudi. Pärast instituuti sõjaväkke saadetud Hotinenko sai pool aastat hiljem paar nädalat puhkust. Saatus tahtis, et samal ajal toimus Sverdlovskis Nikita Mihhalkovi uusima filmi “Lõpetamata pala pianoolale” esilinastus, kuhu saabus ka režissöör ise. Kohtumisel kohalike töölisnoortega tutvus Mihhalkov Hotinenkoga. Nendevaheline jutuajamine olevat…
-
Ent jäide hakkas pragunema ka tollal. Kinolinal lubati juba vastassoolistel suletud huuli vastamisi suruda. Laste erootilist kiindumist käsitles nõukakinos esimest korda 58aastane, siis hiljutine stalinist Juli Raizman filmis “Aga kui see on armastus?” (1961). Seejärel võttis sama teema üles 40aastane Ilja Averbahh linaloos “Võõrad kirjad”. Siis tuli Ernest Jasani “Minu surmas tuleb süüdistada Klava K-d”. Ka kaheksakümnendate alguseks oli veel koolilaste seksuaalsus ekraanil probleemiks, siis väntas…
