-
Garin Nugroho “Opera Jawa” on kaasaegsesse Indoneesia külakeskkonda toodud lugu, mis mängib traditsioonilise Jaava muusikateatri konventsioonidega ent teeb seda äärmiselt peenelt ja vihjamisi. kaader filmist
Iga film on võimalus luua üks väike maailm. Linaloo kahte tundi võib mahutada terve elu, aga ka vaid ühe päeva või kaks tundi. See on võimalus kutsuda vaataja kaasa reisile, kus on vähe piire, vähe reegleid ja ettemääratust. Nähtamatu võib saada nähtavaks…
-
Norra režissööri Jens Lieni “Tüütu mees”
esitas sealsest ühiskonnast julge ja laia
joonega maalitud kafkaliku üldistuse,
omalaadse “Trumani show” Norra moodi.
kaader filmist
I thought I could organize freedom / How Scandinavian of me kuulutab Björk laulus “Hunter”. Kui ma töötasin paar aastat tagasi ühe Rootsi ülikooli juures ning tegin ühel heal päeval toakaaslastele, kes vaevlesid näilise akadeemilise vabadusega nii sageli kaasneva alatise ajapuuduse käes, ettepaneku see laulurida seinale…
-
Tšiili režissöör Raúl Ruizi “Klimt” oli
tänavuse PÖFFi üheks hõrgumaks
filmielamuseks. kaader filmist
Detsembri esimesed nädalad ja PÖFF olid ka sel aastal minu jaoks praktiliselt sünonüümid. On see ju väheseid võimalusi näha Eestis nii suures valikus uuemaid filme. Lisaks puhtfilmilisele uudishimule toob mind PÖFFile aga ka erialane huvi, kuidas uuem film ja muusika omavahel suhestuvad. Sest need kaks valdkonda on väga orgaaniliselt seotud. Seda enam, et muusika…
-
Endise õgimistšempioni Kálmán Balatony
(Gergely Trócsanyi) maine eksistents sõltub
“Taksidermias” täielikult tema topisetegijast
poja suvast.
Kolm aastat tagasi linastus PÖFFil ungarlase György Pálfy debüütfilm “Hõkk”. See oli müstikasegune lugu väikesest kolkakülast, kus naised jagavad ühist saladust ja meeste eluiga on üsna piiratud. Juba oma esimeses filmilavastuses keskendus Pálfi pisidetailidele. Järgmises menufilmis “Taksidermia”, mille aluseks Lajos Parti Nagy jutustused, on noore režissööri fantaseerimisoskus veelgi muljetavaldavam.
Kolmeks liigenduva “Taksidermia” esimene osa…
-
Eesti täispikkade filmide konkursikava koostaja ülesanne ei ole kergete killast. Veelgi raskem katsumus seisis rahvusvahelise žürii ees, kes pidi eri žanrite vahel balansseerides otsuse tegema. Konkursi etteantud tingimusteks on seni olnud pikkus ja valmimisaeg; tegemist on täispikkade filmide võistlusprogrammiga, arvesse läksid 15. X 2005 kuni 15. X 2006 valminud linateosed.
Ainult täispikkade mängufilmide võistluskava saaks Eesti tingimustes väga lühike ja esitamata jääks mõndagi head ja huvitavat…
-
Dreymani (Sebastian Koch) ja Sielandi (Martina Gedeck) vähimgi “libastumine” on kohe ka Stasi meestele teada.
Äsja parimaks Euroopa filmiks tunnistatud “Teiste elu” on ühtaegu Ida-Saksas kunagi valitsenud nuhkimismentaliteedi analüüs, ühiskonnakriitiline ajastudokument, ajaviitepõnevik ja isikulugu.
Sakslase Florian Henckel von Donnersmarcki tähelepanuväärne debüütlavastus toob ekraanile painajaliku ühiskonna, kus kodanikud ei saa võita. Kui keegi on juba kord kinni võetud, on ta kõigis seitsmes surmapatus sama hästi kui süüdi mõistetud. Kui…
-
“Suust suhu”, rež Björn Runge,
Rootsi-Taani, 2005.
Kaamoslik lugu tüdrukust, kes on aasta tagasi põgenenud kodust, et hakata elama koos endast tunduvalt vanema mehega, kes sunnib teda oma keha müües raha teenima ning topib talle vastu tüdruku tahtmist sisse narkootikume. Kõik sündmused, mis selleni viinud, on juba möödas. Me ei saa teada, millega või kuidas see suller tüdruku ära võlus, et tüdruk on just selle tüübi oma päästerõngaks…
-
Neil Jordan esitles 3. XII Rahva Raamatu kaupluses oma romaani “Vari”. pressifoto
Kirjanik ja filmilavastaja Neil Jordan kasvas üles majanduslikult mahajäänud, maalilise maastikuga Iirimaal, mis täis tühje maju ja varemeid, mida asustasid vaimud lugudest ja lauludest. Kultuurilise täiuslikkuse saavutamiseks polnudki vaja rohkem kujunduslikku vürtsi kui taimornamentikat, mis mässib sisse raamatutähti nagu luuderohi lämmatab puid. Ehk aitab selline unaruses püsinud visuaalne kultuur seletada paradoksi, miks niivõrd tugevas teatrikultuuris puudub…
-
Läinud sajandi 1960.-70. aastatel avastasid väljamaised kinofriigid filmi ja režissööri õhinal ka enda jaoks. Prantsusmaal, Tšiilis, Alžeerias ja tont teab, kus veel loodi koguni eksperimentaalseid grupeeringuid nimega Medvedkino jms. Nüüd ei käsitletud “Õnne” enam üksnes vaibumatu fantaasiaga loodud muinasjutuna, vaid filmis aduti küdevat modernistlikku õhustikku, kus talupoeglik primitiivulme ühendub koomilise sürrealistliku groteskiga. Medvedkini triumf jätkub hoogsalt nüüdse Venemaa kinoproffide hulgas, kes avastavad üksteise võidu mehe üha…
-
Itaalia komöödianäitleja Giacomo Rizzo režissöör Paolo Sorrentino mängufilmis “Perekonnasõber”. Kaadrid filmist.
Käes on jälle põhi-PÖFFi aeg ja laulda festivalile ülistust. Tõesti – mida suuremat eestlased oma taastatud iseseisvuse jooksul kultuurivallas üldse on suutnud luua? Laulu- ja tantsupeod on omasoodu edasi marssinud, aga unarusse pole jäetud ka uuemaid muusasid. PÖFFi X korraks pole mitte üksnes Tallinna, vaid ka Tartusse, Viljandisse, Narva, Jõhvisse ja Kärdlasse terve maailma pealt näitamiseks kokku…
