
Sergei Paradžanov elas elu, mis andis võimaluse avada end täiesti unikaalse autorina, ent sulges tema ees väga mitmed uksed.

2023. aasta maailma dokumentalistikas oli värvikirev ning tugevaid elamusi oli läinud aastal õnneks palju nii meil kui mujal.

„Vaesekeste“ maailm on grotesksem, lummavam, muinasjutulisem kui tavaline ajastukomöödia või komblusdraama. See on külluslik vaatemäng, alateadvusse imenduv muinasjutt.

„Puhtal õnnel“ ja „Unenäo stsenaariumil“ pole pealtnäha palju ühist, aga ühe lavastaja ja teise peategelase saatuse kõrvutamisel ilmneb selgelt sarnasus.

Hiljutine vaatajauuring näitab, mille poolest eristub Eesti audiovisuaalsisu vaataja Euroopa omast.

Jessica Hausner: „Ma püüan näidata meid ühe suure teatrietenduse osana, milles me kõik teame oma dialoogiridu hästi peast, ja need, kes ei tea, visatakse ühiskonnast välja.“

„Leegitsev taevas“ näitab teravust ootamatult just siis, kui vaataja on juba looduskauni kandi ja kenade tegelaste lummuses end unistama unustanud.

Jyrki Haapala: „Hea, et traditsioon on muutunud ja naised võivad nüüd ise oma elu üle otsustada.“

Martti Helde: „Filmi „Vara küps“ eesmärk oli osapoolte argumente mõista ning otsida seeläbi konflikti teravikku, luua neutraalne pinnas, et tekiks mõistmine.“

„Unenäo stsenaarium“ pole pelgalt tühistamiskultuuri kriitika, vaid portree XXI sajandi inimesest, kelle enesehinnang sõltub ennekõike välisest heakskiidust.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.