
Eesti filmiaasta 2023 tõi mitmesugust rahvusvahelist sära ja ka ühe Euroopa filmiauhinna võidu. Mis veel juhtus ja mida toob 2024?

Suurematele raputustele vaatamata paistis lõppenud filmiaasta siiski silma tugeva ning mitmekülgse toodanguga.

Hästi räägitud lugu on hea sellepärast, et puudutab ka ühe kultuuri sisse jäädes – „Täiuslikud päevad“ on selgelt ja äratuntavalt jaapanlik – ikkagi üldinimlikku.

On see hea, et fotograafia meie analoogset „päriselu“ vallutab? Hea või halb, see on paratamatu.

Rahu, millega „Eelmistes eludes“ suhtutakse identiteedi muutumisse, mitte kadumisse, teeb silmad ette paljudele lääne rahvuslastele, kes suhtuvad kultuuride segunemisse kui identiteeti tapvasse nähtusse.

„Nähtamatu võitluse“ kung fu ja ka õigeusk on millegi muu, mingi Rainer Sarneti „oma asja“ teenistuses.

Trine Dyrholm: „Näitleja peaks võtma vastutuse ja esitama küsimusi. Muidu oleme vastamisi kitsaste käsitlustega, sealhulgas teemal, milline on naine.“

27. PÖFFi põhivõistlusprogramm ja kõrvalsektsioonid pakkusid omajagu elamusi, rohkelt mõtteainet, ja vahel ka sidekatkestusi ajuga.

Kohaliku filmiökosüsteemi kokkulepete, väljakutsete ja tulevikustsenaariumide üle arutlevad režissöörid, produtsendid, näitlejad ja stsenaristid.

Hollywoodis pole kõik kuld, mis hiilgab, ning näitleja ja stsenaristi tuntuse ja tasustatuse vahel võivad olla ootamatult suured käärid.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.