-
Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.
Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused…
-
“Neli kuud, kolm nädalat ja kaks päeva”
Kõigepealt 1987. aasta Bukarest. Christian Mungiu filmi peategelased on kaks tehnikaülikooli tudengineiut Otilia ja Gabita. Gabita on saanud lapse, kellest ta siiski tahab lahti saada. Salajane operatsioon maksab suure summa, sõbrannadel tuleb raha kokku laenata mitmelt inimeselt. Kellegi tuttava tuttav soovitab üht veidi odavamat meesterahvast nurgarsti, härra Bebet. Tõeliste sotsialismiaja takistustega võideldes (sissekirjutuse, passi jms probleemid) saadakse lõpuks hotellituba, kuhu…
-
Viinlane Gustav Klimt suri veebruari algul 1918. aastal ja filmi raamibki tema surmaeelne meeltesegadus. Läbi selle paistev tegevustik hargneb la belle époque’i Viinis, mille õhustikku ja selles möllavaid libidoosseid jõude kirjeldavad eros mutatinus Stefan Zweigi mälestusteraamatus ja Sigmund Freudi psühhoanalüüs – mõlemat saab eesti keeles lugeda. Käis juutide kultuuriline emantsipatsioon ja rahvusvaheline integratsioon, seisused segunesid, kunstiteos legitimeerus kiimalisuse kandjana, süüfilisest ei tehtud skandaali ning üldine õhustik…
-
Eile Tallinna kobarkinos esilinastunud põnevusfilm “Number 23” on peaosatäitjal Jim Carreyle ilmselt järjekordne katse kehtestada ennast n-ö tõsise näitlejana. Põhimõtteliselt poleks vaja nii meeleheitlikult pingutada ja iga pakutuvat stsenaariumi vastu võtta, sest oma annet kehastada traagilist tegelaskuju on ta tõestanud juba kümme aastat tagasi Miloš Formani filmis “Inimene kuult”.
Pereema (Virginia Madsen) kingib loomapüüdjana töötavale pereisale (Jim Carrey) raamatu, mille minategelasest autor jutustab oma kummalise loo.…
-
Niisiis rullub suur filmifestival Cannes’is lahti täie hooga. Punane vaip rulliti avaõhtuks lahti esmakordse lavastusega Ameerikasse siirdunud Wong Kar-wai ees, kes siin varemgi auhindu saanud. Festivalipresidendi ühe lemmiklapse filmi esimese päeva kavva paneku kohta on juba kriitikat ilmunud – kõik varem siin käinud mäletavad, kuidas 2004. aastal sama režissööri film “2046” saabus viimasel sekundil, vaata et laborist niiskena, politseieskordi saatel, justkui vabariigi president oleks kohale ilmunud.…
-
“Leningrad”
Pervõi Kanal/Pervaja Videokompanija, 2006. Draamasari, 8 jagu, 365 minutit. Stsenarist ja režissöör Aleksandr Buravski, tegevprodutsendid David Gamburg ja Sergei Melkumov, operaator Vladimir Klimov. Osades Gabriel Byrne (Phillip Parker), Mira Sorvino (Kate Davis), Aleksandr Abdulov (Tšigassov), Vladimir Iljin (Malinin), Mihhail Jefremov (Omeltšenko), Jevgeni Sidihhin (Kornejev), Olga Sutulova (Nina Tsvetkova), Kirill Lavrov (raadiodiktor), Armin Mueller-Stahl (von Leeb), Alexander Beyer (Walter Hoesdorff), Aleksandr Filippenko (Arnatov), Maria Golubkina (Agejeva), Donatas…
-
See peaks õieti tähendama “oma seisukohta” – siis “Minu seisukoht”. Kuid iga kunstiteos on ju kellegi võetud seisukoht. Ehk oleks parem “Minu vaatenurk” või lihtsalt “Vaatenurk”.
Festivalide programmid pealkirjastatakse harilikult palju mahutavate sõnadega, näiteks “Panoraam” ja “Foorum”. Nende sekka sobiks hästi “Vaatenurk”, mis passiks ka filmindusega.
Raskem on tõlkida teise programmi “Quinzaine des Réalisateurs” (kus on osalenud Peeter Simm filmiga “Inimene, keda polnud”). “Quinzaine” tähendab “viitteist”…
-
Eelmisel laupäeval oli Debora Vaarandi matusetseremoonia. Tema lahkumine on veel värske, tema kirst nii selgelt silme ees, et see ähmastab pilku, ei lase võtta distantsi. Tahaks veel natuke oodata, olla tasa, lasta tal rahus minna. Langetada pea, avaldada veel viimast austust, olla juurdlevate sõnadega ettevaatlik. Küllap jõuab veel küsida ja vastata, küllap jõuab veel mõelda, selgitada, uurida – nii tema elu kui ka tema aega.
Kui…
-
“50 aasta pärast on Päike suremas ning inimkond koos sellega. Meie viimaseks lootuseks on kosmoselaev, millel asub teele kaheksa meest-naist. Laeval paikneb seade, mis peaks kustuvale taevakehale uuesti elu sisse puhuma.” Sedasi algab filmi “Päikesepaiste” tutvustus ning see on ka olustik, millest lugu alguse saab.
Kui U2 laulis kümmekond aastat tagasi inimesest, kes vaatab päikest, sest pelgab vaadata enese sisse (“Staring at the Sun”), siis “Päikesepaiste”…
-
Teine Eesti filmi ja filmikultuuri häda on see, et meil pole ajaloost võtta miskit rahvusliku aristokraatia traditsiooni. Filmikunst kui mitte ainult kasumlikkusele orienteeritud tootmine oli oma algusaegadel aga just nimelt aristokraatlikest maneeridest kantud. Aadelliku minevikuga maade ja seal juurdunud väärika kino korrelatsiooni näiteks võib NSVLi ajast tuua Leedu ja Gruusia, Ida-Euroopast Poola ja Ungari, läänest Prantsusmaa, Itaalia jt. XX sajandi lõpu uued tehnoloogiad ja kultuurilise üleilmastumise…
